Hei! "Rannahiidsed" on tase, mida on tõesti raske ületada. Minu täielik lemmik. Aitäh! Pean ütlema, et neid lugusid lugedes tuleb silme ette roigastest aed, vanad talumajad, kooguga kaevud ja sammaldunud kivimüüürid.

See päevalehe kirjanduseksperiment oli päris jabur, selles mõttes, et heas mõttes jabur. See, et: "siga tuli kuurist, vikat õlal" oli üks ärevamaid lõppe, mida ma lugenud olen. Väga hea!

Kardetavasti on tõesti nii, et pikk, kuueaastane paus on mind aktiivselt avaldavate ulmeautorite ridadest mõneks ajaks maha tõmmanud. Samas ega ma ennegi väga viljakas ei olnud, selle aktiivse avaldamisaja saingi tavaliselt valmis vaid kaks juttu aastas. Minu jaoks on kirjutamine pigem selline mediteerimise vorm, mõnus käsitöö ühe teksti kallal, ja õnneks ei ole Eesti hobiautoritel (ja enamus, kes Eestis midagi avaldavad, ongi hobiautorid) ka kurja manageri kukil, kes nõuab kaht romaani aastas. Aga sel aastal loodan siiski valmis mediteerida tervelt kolm juttu. Julgen lubada, sest lõpud paistavad. Aga laiskus ja mõningane maksimalism ei luba rohkemat või kiiremini välja anda.

Tere, Nele Liis, See lõpp oligi meelega natuke segaseks jäetud, et igaüks saaks sobiva lahenduse välja mõelda, neid variante on ju mitu. Aga mina mõtleksin sellise lõpu, kus väike tüdruk Annike suure tüdruku Anniga kehad ära vahetas, see oleks selline natuke enesekeskne ja natuke nõialik lõpp. Sest ühest küljest - kui keegi on väga kallis ja lähedane, ei tohiks füüsilisel mittesobimisel selle vastu suurt mõju olla, aga tegelikult on vist ikka nii, et täiesti eirata seda ei saa. Ja armastus on nii egoistlik kui altruistlik. Aga eks neid võimalikke lahendusi on veel :) Loodan, et said oma küsimusele vastuse!

Iris, rõõm :) Mulle meeldivad nad ka. Tegelikult ma praegu proovingi seda juttu kuidagi... ühtlasemaks kirjutada. Äkki hakkab hea. Ja äkki sel aastal Algernonis? No oleks tore, kui jõuaks, kui jõuaks...