Luuletusi

Tean turviseid, kuid üle mõne tule
Nii tantsin alasti kui vermeil poleks kand
Puud soola - parim palsam haavatule
Jah, olen valutanud, pole halastand

Ei nuga ole vaenlane või veli
Vaid tahe teras läbi leebe luu
Mil nimesid on kolm. Ja sõlmi neli
On seotud üle sõnateadja suu

Nii ripungi su puusal, vaikiv, vahe
Võin sepisena aastasadu veeta
Su vari ja su vägi, läikivjahe
Mu kaitsma lõid, kuid löödu mõistab reeta

***

Kui vargast võlur kuuseoksa all
Ma joonistan su ilma sisse ringe
Ilm paindub sõrme ümber. Sahinal
Koob ämblik aja püünisvõrku hinge
Kui paindub uni, oled üleval

Su unenägudesse silmuseid
Seab lootus. Peibutuseks kassikuld
Veel vaiki süüta, seni sa veel võid
Eks sõnad süüta tühikuuma tuld
Kui uksed sus on peidus sügaval

Kui leiad üles käe, et koputada
Saad pihku oma kuusepärleist kee
Seni silmadesse ärkamata rada
Hommikul toob vaiguvärvi vee

***

Laps lausub laule, ta sõrmede vahel on tuuli
Lennata tundub nii lihtne, vaja vaid lubada vaim
Silm otsib suunda, kui sõna see puudutab huuli
Lapsest saab heledaid tiibu kasvatav tubane taim

Tüdruk veab viisi kui köit ümber kallima piha
Leelotab lubadust, salaja sõlmides seost
“Olgu mu küljes ja kanda kõik sinu armas ja iha..”
Poisist saab papagoi, pisike nokkija peost

Vanake imetleb viimase kevade kiiri
Ilus on ikkagi maailm, see kaval ja kiusaja mait
Paitaja pihuga puudutab ütleja õhukest piiri
Naeratab. Noogutab. Aga on ometi vait


***

Sõnad kannavad eneses riime ja mõtteid, kui
Põhjatu tajudevõrk
Seisad ja neelatad, hajevil, avasui
Seosevool, rõve ja hõrk

Sajad tulevad voolates üle ja läbi su
Sädelev merine tõus
Ahmides avaneb õnne- ja häbisuu
Januse keerise jõus

Minnes mõõnana heidavad ulpija tagasi
Lebama oimetult leos
Toibudes märkad, et kaldavees magasid
Pisike pärlikarp peos

***

Kui vastu koitu vaibub viimne hääl
Kõik magavad, kõik vein on joodud vist
Tass kuuma kohvi aurab laua pääl
Ma vaatan teid ja kuulan vaikimist

Kui eilseid hetki helmestena keele
Omaette lükin laua taga
Varsti ärkate ja seate ennast teele
Seepärast valvangi ja veel ei maga

Las kuulan teid ja vaatan aknast aeda
Teerada mäletab seal tulijate taldu
Ja olijate uiteid veidi aega –
Veel vaikust hingata ja üle õue kaeda

Need hommikud on igavikku kaldu

***

Õnnelik igapäev kammitseb jalust.
Vihast on võideldud. Vannutud valust.
Paugutud painete rauasest rakkest,
Haugutud hirmude hauasest hakkest.
Sõnatud, manatud, sõnatud veel,
Süda kui kivist ja hõbedast keel.

Õnnelik hommik on vaiki ja valla
Laulsin ju kunagi.

Lase ta olla…

***
Kui lugesid ja meeldib, leiad rohkem Poognast.