Muid jutte

Selgus, et üks mu lühijuttudest ei olegi ulme. Zhanriväline siis, aga ehk on ikkagi huvitav. Küsiti, et kas on biograafiline. Jah ja ei. Arvake ise.

***

Mustade tiibadega lind

“You dance like a black girl.”

Selleks, et ma ta sõnu läbi muusika kuuleks, kummardus ta lähemale ja puudutas huultega mu kõrva. Kuum oli, siis oli veel kuumem.

Ta ise tantsis tõepoolest nagu neeger, aga tema jaoks oli see palju lihtsam kui mulle, põhjamaiselt punapäisele. Johnny koosnes üleni justnagu shokolaadilagritsa värvi kummist, mis lasi muusikat enesest läbi tuigata sellise iseenesestmõistetava vabadusega, et meie tegelik erinevus tundus sellevõrra selgemana. Jah, osa minu plastilisusest pärines kindlasti siidriklaasist, osa sellest, et minu ja reaalse maailma vahel olid mitmed riigipiirid, kuid öeldu tegi mulle headmeelt hoolimata sellest, et teadsin üsna hästi, et tantsisin kõigest nagu ennast hetkeks vabakspetnud valge tüdruk. Ei enamat. Aga ta mõtles seda hästi ja see mõjus.

Liialduse läbinähtavusest hoolimata oli ju selge, et talle meeldis minuga tantsida. Või siis lihtsalt, et talle meeldisin mina ja minule meeldis see tantsivaid kehasid täistuubitud palavakshigistatud malevasaal, lahja siider, maasikalõhnalised malevakaaslased ning liialt sihvakas ja liialt laiaõlgne Johnny, kes oskas sirutuda maasikavagude vahelt kiirelt ja kõrgilt nagu suur metsloom, kes ajas mind segadusse oma... kauguse, liigse läbinägelikkuse ja hiiglasliku ning liialt täiusliku kehaga. Ta oli teistest hang-around negrodest nii erinev ja nii täiesti ligipääsmatu, et see tegi lausa haiget.

Muidugi olid mul eelarvamused. Tagusin eestlastest sõpradega toas kaarte, arutades selle üle, et isegi poolakad tunduvad täiesti omadena, kui neegrid palavast juulikuust hoolimata vatijoppedes ringi jooksevad, alles hilisel pärastlõunal tööle jõuavad ning õhtul, selle asemel, et slaavidega koos viina või tsiviliseeritud Euroopaga veini juua, mängivad õhtuti laternatevalgel jalgpalli. Africa United... Teistel rahvustel olid oma jalgpallimeeskonnad, kuid seal mängisid kongolased koos ugandalaste, lav-laste, botsvaanalaste, kamerunlaste ja teistega. Africa Unitedi käest saime kõik muidugi pähe.

Neegrid olid teiste rassidega võrreldes uskumatult ühtsed, suheldes põhiliselt omavahel. Nende ja teiste vahel oli nähtamatu joon, aga ausalt, nad tõmbasid selle ise. Nii ei tekkinudki negrodega eriti muud suhet, kui kolmapäeviti tõdeda, et African United teeks teistele jalgpallimeeskondadele ära ka kinnisilmi ning laupäeviti vaikselt kadestada nende oskust ennast muusikasse täiesti vabaks lasta.

Johnny oli teistsugune teistsuguste hulgas. See torkas silma juba esmamuljena – ta oli neist kõigist pikem, ka teistest kongolastest. Mitte korvpallurina groteskne, vaid lihtsalt ... pikk. Ja neetult uhke hoiakuga. Kõrk nägu kõrgete põsesarnade ning kirgliku ninajoonega, metsloomalikult tundetud, kuid liiga -lihtsalt liiga - targad silmad ning tugevad, tundlikud sõrmed.

Ta tõmbas mind nagu magnetiga.

(Korralikud tüdrukud neegritega tegemist ei tee....
Kust see mõte tuli, kas tõesti minu seest? )

Kui teiste negrodega saimegi kord-paar jutule, naersime malevaasjade üle, vahetasime teavet parematest ostu-urgastest, siis Johnny´ga ei saanud nii. Tal oli kolmemeetrine eraldusruum ümber ja sinna ei tükkinud vabatahtlikult eriti keegi.

Ühel õhtul, kui pesuköögist tulin, nõjatus ta tenniseplatsi võrkaiale ja vaatas mulle esimest korda nii selgelt otsa, et tervitasin, piiksatades üllatunud “Hi!”. Peatuma ei osanud jääda, astusin edasi. Korraga tegi ta häält (varem ei olnud ma kuulnudki teda rääkimas, kummaline) ja ütles mu seljale: “You are watching me.”

Ma ei punasta tihti, kuid mõnikord siiski. Peatusin, pöörasin tema poole, käed värskeltkuivatatud riideid täis, oskamata midagi öelda. Kehitasin lõpuks ebamääraselt õlgu. “Maybe.”

“No need to hide it.”

Täiesti emotsioonitult sealjuures. Ta lihtsalt vaatas mind. Ei muianud, ei naeratanud. Uuris. Üsna õudne oli.

“Well, yes... probably... so... what?”

“Nothing.” Sama eimidagiütlev hääletoon.

Keerasin selja ja kõndisin minema, muretsemata seekord selle pärast, et äkki jätan ebaviisaka mulje või solvan kuidagi teistsuguse kultuuritaustaga inimest. So – what?! (Ja veel mitu maist rrrrr-i sisaldavat sõna selgroogu sirgeks ajamas.)

“Have nice dreams.” ütles ta tooni muutmata, kui ma nurga taha kadusin. Jajah, õhtu oli ju tõepoolest hiline. Dreams?! Maadeldes palavate linade vahel selle kaaluva pilguga?

Nice poleks olnud päris täpne määratlus. Nägin midagi üsna veidrat – hämaraid turbamullaseid kihte, millest läbi üritasin näha ja kuulda, korraks vilksatas tundmatu, roheline ja külluslik maailm, täis lõhnu, elu ja ohtlikke hääli. Siis nägin vaikust – justnimelt nägin – suure tumesinise öötaevana, langesin ja lendasin läbisegi, ise tundes, kuidas keegi mind jälgib.

***

Seekord tuli ta põllul minu kõrvale – iseenesestmõistetavalt, teesklemata, et kogemata sattus, kuid ilma, et oleks tervitanud või otsa vaadanud. Asus maasikaid korjama – ainsa neegrina oli ta juba varahommikust põllul ja kihutas mööda vagu edasi nagu... neeger.

Ma polnud üldse kehvemate hulgast, korralik sporditegemine ja oma maakoht annavad põllutööks üsna hea võhma. Olin eurooplastest kõvemate korjajate hulgast, muidugi, üks horvaat tegi imesid – ei saadud aru, kuidas füüsiliselt on võimalik nii kaua nii kiiresti korjata – kuid Lahemaa lahjades mustikametsades olin õppinud marju korjates käsi üsna kiiresti liigutama, et korvi täis saada. Nii, et ma polnud sugugi kehvake ja võtsin Johnny sõnatult pakutud väljakutse vaikse üleolekuga vastu. Peale nelja tundi nürikiiret töörügamist hakkasin aga temast maha jääma, kuigi tempo oli mõnusalt ühtlane. Liiga kiire. Liiga kaua. Viiendal tunnil, kui jalad juba all risti käisid, andsin alla. Istusin maasikamätta otsas nagu hunnik õnnetust ja hingeldasin.

Ta ei öelnud midagi. Läks, tõi mulle vett. Istus sama sõnatult oma vaole, võttis võileiva välja ja murdis selle pooleks. Aeglaste, mõõdetud liigutustega, nagu suhtleks loomaga, keda vaja rahustada. Ulatas mulle ettevaatlikult teise poole. Ilmselt andes mulle aega seda nuusutada.

Vaatasin ta pikki sõrmi. Meenus Bob Marley ja lapsepõlveaegne “I shot the sherif...”.

Võileib maitses harjumatult teistmoodi. Aga hästi.

Ta, siga, ei öelnudki midagi, kaalus oma viimased korvid (2 naela täis, viiskümmend senti kätte) ja läks majade poole. Loomake ju toidetud, päevaraha käes.

Oh, ma ei teadnud, miks see mõjus, aga võileiva maitse oli ikka suus ja tühjakskallatud maasikakorvid värisesid käes.

“You dance like a devil”. Tõusin kikivarvukile, et seda talle kuuldavaks öelda. Ta muigas, kuid ta õlad tantsisid, nagu ei ühegi valge õlad seda suutnuks.

“Sure... You should know your enemy.” hingas ta mulle ühe sujuva liigutuse pealt kõrva.

Olin vahepeal slaavide käest teada saanud, et Johnny rääkis üsna vabalt ka vene keelt. Kurioosne, kuid veel veidrama põhjusega. Ta oli sõjaväelane, õppis piloodiks. You should know your enemy... Kujutlesin lennukit - kiiret ja tumedat nagu unenäo vari - võimatult kõrgel yle taeva libisemas. Hääletult.

Mulle ei meeldinud mõte, et selline lind võiks üle minu maailma taeva lennata.

Neil kordadel tundsin ebamäärast vaenulikkust ta suhtes, tahtsin teda keerata ümber oma väikese sõrme, nii, nagu ma harjunud olin, aga tema puhul... ta pigem serveeris mulle mu väikesed sõrmed rohelisest lehest kandikul, võõrapärases kastmes ning vürtsidega. Tundetult, vaadeldes.

“Come with me tonight.”

Ma polnud kindel, et seda kuulsin. Kuidas palun?!

Väljas oli inglismaiselt jahe, kuid maasikapõlluselt lõhnav juuliöö. Tonight. Väikeste iidvanade kirikute, põlluvaheliste kruusateede ning jändrike tammede öö.

Siidrilõhnaline.

“Maybe.”

“No need to lie.”

Ta sõrmed libisesid hetkeks mu kaelal, oi, mulle tulid meelde kõik need jutud sellest, kuidas kuumaverelised-tõmmud-mustad mehed pidid tüdrukuid hullutama, aga põrgu küll – see puudutus sellel ainukesel ööl oli liiga isiklik ja lihtsalt liiga hea, et ma oleksin vaevunud nägusid tegema, kuigi selles võibolla´s kajastus lisaks lihtsale kiusamisele ka mingit sisemist ebakindlust. Ah, ei. Ta oli liiga lähedal. Pealegi oli öö, see suhtelise vabaduse aeg.

“Yes, I´ll come with you. At least tonight.”

“One night to remember.” Kas see oli Aafrika ise ta turbamullases hääles või olin mina lihtsalt Hollywoodi filmidest lolliks läinud. Vähemalt oli põhjust filmidele tänulik olla tolle hetke liigse fantaasiarikkuse eest. Nägin tantsusaali pimeduses ainult ta silmi.. ja oletasin igavikke.

Väljas oli jahe. Surusin viimast White Lightningu siidripurki peos nagu reaalsuse ukselinki.

Johnny seisis mu ees, hämarusse sulamas. Mina küllap lõikusin tema jaoks algavast ööst nagu selle vastand. Värisesin natuke, vist sellest, kui jahe tuul mu nahka puudutas.

Jalutasime vaikselt mööda põlluserva laagrist eemale, peohääled, mis kõrge masinahoone ukse tagant kostsid, jäid aina vaiksemaks, kuni lõpuks kadusid hoopis ning kruusakivide vaikne krudin astumise all muutus kõrvulukustavaks.

Suured valged linnud lendasid üle. Suveöö hämaruses ei seletanud täpselt, kellega tegemist. Johnny saatis neid pilguga ja naeratas korraga ootamatult üleni ja avalalt: “Look! How they fly!”

Lendasid... nagu linnud ikka. Aga jah, nad olid majesteetlikud oma tiivaulatuses ning öises hääletuses.

“My grandfather´s name means: “the great bird” in English. And I am going to fly.” Ta naeratas eemalduvatele lindudele järgi. Kõik ta päevane enesessesuletus, vaikus ja kaugus olid kadunud.

Sel kuutõbisel hetkel sain ma aru, mida tähendab vabadus. Olin ise ka peaaegu maast lahti tõusmas, et öistele ilmutistele järele lennata, sest see tundus korraga nii... lihtsana. Maagiliselt lihtsana.

Tuli meelde, kuidas me väikestena jalgratastega külateel käsi tiibadena kõrvale sirutades kihutasime ja kajaka moodi kisasime: "Aiiiaaak-aeiiaaak-aiakk-aiakk-aiakk...", samal ajal kui need meriselt rahulikud linnud kõrgel meie peade kohal tiirlesid.

Vanaisa oskas rohukõrre abil nii ehtsat kajaka häält teha, et me ei osanud vahet teha, kas oli hüüdjaks tema või päris lind...

Ka siin polnud meri kaugel, korraga tundsin üle jaheda põllu kodust soolakarget lõhna.

“Want a strawberry?” Võpatasin võõra keele peale, olin hetkeks liiga mälestustesse kadunud.

Küürutasime vagude vahel, mängides maasikaraksu nagu teismelised. Kutsika moodi põnev oli, mis sellest, et see oli kõigest mäng. Nagunii keegi seal öisel ajal ei passinud, aga röövlikäik oli see ju natuke ikkagi. Nagu see kõik.

Siis jalutasime miljon aastat mööda põlluvaheteid, rääkisime hämmastava iseenesestmõistetavusega elu kõige olulisematest mõttetustest – Aafrika kuumusest, kohvikutest Pariisis, sealsest turistidetulvast, mis poolkohalikke kõrini tüütab; sellest, kui mõnus on õhtuti kaluripaadiga suviselt tüünel Lahemaa merel uidata; Prahast, kus me mõlemad olime käinud, ja mille õllekeldrid meile ühtemoodi meeldisid, brigadirist, kes lühikese Inglismaa suve malevasmagatud kuudega piisavalt teenis, et ülejäänud aastaks Taisse purjetada ja seal elada nagu kuninga kass, kuni lõpuks, tagasipöördunult, kuid tahtmata tagasi jõuda ja samas suutmata siiski päriselt ignoreerida esimest hommikuhahetust, suudlesime ajataju kaotamist teeseldes laagri lähedal tammede varjus.

Ma ei saa seda täpsemalt kirjeldada.

Kuni ühel hetkel hingeldasime värisevate huulte ja jalgadega, laubad vastastikku, püüdes ennast kokku võtta.

“That will be too complicated.” See oli see teine Johnny, kes nii ütles – kauge, ükskõikse öömaskiga võõra maailma järgi lõhnav masin, hing endal juba sõjaväelasevormis.

Too complicated. Thrown away like that... Puhas saast! Oh, see oli hoopis keegi teine, teine hääl, mis öö alguses oli öelnud: “One night to remember...”

Mulle oli korraga nagu ämbritäis külma vett kaela valatud ja - veider - see oli küll lausa füüsiliselt valus, aga ma olin tänulik. Sest ma olin kontrolli kaotamas ja teadsin samaaegselt sisimas, et see oleks olnud tõepoolest neetult komplitseeritud. Ja et hommikul oleks me seda tõenäoliselt kurja moodi kahetsenud. Niiviisi ei andnud ta mulle valikut ja see oli oi kui palju lihtsam.

Hingamise tavaline rütm taastus üsna ruttu. Katkestasime puute laupade vahel peaaegu viisakalt vabandades.

Kõndisime endassetõmbunutena laagri poole tagasi. Mul oli tunne, nagu paneks me end niiviisi minnes aeglaselt uuesti riidesse, kattes end oma maailmate, harjumuste ning tõekspidamistega, et unustada äsjane häirivalt lähedane alastus.

Ta saatis mu meie majani, kuulsin kursavendi läbi õhukese vineerist seina muretult norskamas.

“Bye..” pomisesime mokaotsast, üksteisele silma vaatamata – igaksjuhuks. Ma isegi ei piilunud, kas ta vaatas minnes tagasi.

Pugesin pessa, väsinud, kuid virge. Mälestus ta suudluste meeletusest tekitas lõppkokkuvõttes säärase vaimse ja füüsilise hämmastuse, et ma vajusingi pigem sellesse kui unne.

***

Me ei saanud rohkem kokku. Nägime küll põllul, kuid tema selgesti tajutav kolmemeetrine kaitsekiht oli taastunud ja mul polnud tahtmist sellest läbi tungida. Sest sellel ei saanud head lõppu olla – ükskõik mis, kõrvetada oleksime saanud ikkagi.

***

Ja midagi enamat muuseas ei juhtunudki.

Ka siis, kui meie, eestlaste, punt laagrist lõpuks ära läks, ning meie teenistusaja lõpp oli nädalajagu ette teada, et tahtnud Johnny kohtuda, et öelda sügavmõttelisi lahkumissõnu. Ka ei surunud ta mulle pihku puust voolitud tootemikujukest või kasvõi näiteks piloodikooli vorminööpi. Ja isegi valgeid linde ei lennanud meist üle sel hetkel, kui me laagrist välja sõitsime – selleks, et sinna mitte kunagi tagasi tulla.

Ma ei tea, kus Johnny praegu on, või kas ta siis õppis lendama.

But now l really can dance like a black girl. Mõnikord.

Ja seda ööd mäletan ma ka.


***

Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!