Päevalehe eksperiment


2002 aasta suvel korraldas Päevaleht Arkaadia järjejutu ühiskirjutamise, kus igal osavõtjal avanes võimalus kirjutada üks peatükk. Asi kiskus juba teisest-kolmandast peatükist väga käest ära. Siin on Wimbergi, Urmas Vadi, Jürgen Rooste, Aarne Rubeni, Aapo Ilvese, Matt Barkeri, Hedda Maureri ja Ivar Silla kirjutatud peatükkidest lühikokkuvõte, mis on hädavajalik selleks, et umbes aru saada, millest minu kirjutatud 10-ndas peatükis jutt käis:


Seega: lühikokkuvõte 1 – 9. peatükist.
Tanel kolis onu juurde maale ja istutas tagaaeda imemugula, mis pidi kasvatama selle, mida istutaja soovis. Tanel soovis kasvatada isa.
Varsti oli tagaaias näha lootustandev isataim. Kes üsna peagi hakkas kasvamiseks õlu nõudma.
Onu oli puunikerdaja ning mõned ta puukujudest hakkasid ootamatult rääkima. Juttu tekkis kõnelev öökull. Puust.
Euroametnikud tahtsid kasvava isa maha saagida, mistõttu isa võttis ruttu jalad alla (astus juurelt) ning Tanel ja isa põgenesid.
Põgenemise käigus isa kadus.
Helen ja Triin otsustasid Tanelile maale külla minna.
Tanel pöördus onutallu tagasi, kuid euroametnikud olid selle täiesti hävitanud. Maa ka segamini kaevanud.Kohale ilmusid kahtlased indiviidid, kellest poiss oleks soovinud lahti saada. Korraga hakkasid Taneli kaenlaalused kirvendama, sealt tulid välja herilased, kes kahtlased indiviidid minema ajasid. Taneli teise soovi peale – talu taastada – tulid ta kehast välja mesilased, kes kohe ka soovitud töö kallale asusid.
Ilmus kohale ainult üks tüdrukutest, Triin, kuid Tanelil õnnestus teda tõsiselt ehmatada. 

Või siis neile, kes seda kõike eelnevalt kohe kindlasti lugeda tahavad, viited.


Peatükk 10: Tagasi juurte juurde, Karen Orlau


Tanel istus maja lävepakul ja tõmbas hinge. Istumisalune tundus piisavalt reaalne. Ülearugi. Mesilased olid taastanud ka lohud astmelauas ja rooste naeltel. Putukad olid tuhast välja sõelunud ning endisele kohale asetanud isegi ukselingi ümber võidunud laigu moodustanud saastakübemed.

Tanel kaalus takkajärgitarkuses kahetsedes, kas oleks saanud neile mingeid kaasaegsemaid materjale soovitada. Kui ta neid nimetusi muidugi üldse teadis. Võib-olla oleks aga piisanud ainult soovist, et olgu olla luksusvilla... ja bassein. Ivanushka ei pidanud ka ise välja mõtlema, kuidas ahju liikuma saada.

Kaks korda olid putukad teda juba aidanud, loogiliselt võttes oli kolmas soov kasutamata. Küsimus oli ainult, millises kehaosas nad end seekord peitsid. Tanel silmitses mõtlikult oma käsivarsi. Sooned naha all tundusid verd sisaldavat... aga kes teab. Ta voltis taskunoa lahti ja nakitses natuke naha alt, lootes, et haavast sirutuvad välja mustad suised ja väikesed lülilised jalad, mis võiksid kohe tema jaoks hakata kraami korjama. Vasaku käe järel katsetas paremat, ning võttis siis ette sääremarjad.

“Kas teen aia ka korda?” küsis keegi. “Mhmh....” kohmas Tanel, ise süvenenult säärt voolides. Ta polnud küll meister, nagu vanaonu, kuid pisut nikerdushuvi oli temalgi veres.

“Et oleks nagu ennegi?”

“Nojah...” Jalgadest mardikakihamist leidmata asus Tanel isukalt rinna kallale. Rohkem kehaosi, mida noaga verele torkida tahtnuks, nagu palju polnudki, oleks sealt siis satikaid loota või mitte.

“Valmis!” kostus sama, pisut puine hääl.

Alles siis aimas Tanel halba. Pilku marraskil rinnalt tõstes sattus ta, endal kuri kahtlus hinges, suurele süsimustale kassile otsa vaatama. Kõuts vahtis häirimatu rahuga vastu. Ta silmades paistis loendamatuid kollase varjundeid, segatud sellise süütu julmusega, mille kohta keegi ei julge küsida: “Miks?”, kartes, et äkki vastataksegi.

“Ütle midagi!” kamandas Tanel kõutsi, mõeldes ise: “Nonii... läheb jälle lahti!”

“No kuidas ta saab midagi öelda, ta on ju kass!” sõnas puust siga ja kopsis mullaseid esisõrgu kokku. “Aga aed on aus... Ma panin isegi umbrohu tagasi.”

“Ta ongi lihtsalt... täiesti tavaline kass?” tahtis Tanel kindel olla. “Ei mingit kõhurääkimist, saapaid, ega muud?” Siga noogutas sõnatult.

Poiss tundis, et teda on petetud. Peale kõike seda, mida ta oli läbi elanud, tundus kassi tavalisus kohatuna. Ta silmitses pahuralt aeda, mis oli tõesti täpselt selline, nagu enne euroreguleerimist. “Kas see oligi siis nüüd kolmas soov, või käis aed veel teise alla, koos majaga? Üks ja sama kinnisvara ju ikkagi... “ porises ta kiuslikult.

Siga pani sõrad selja peale risti ja vilistas. Oli selge, et ta ei kavatse selgitada. Vilistamine venis piinlikult pikale.

“Ma... lähen siis ja... otsin Triinu üles.” Tanel tõusis püsti. Must kass, kes näis olevat seda oodanudki, kargas samuti jalule ja kõndis, saba ametiuhkusest sirgu, rõhutatud aeglusega otse ta nina eest üle tee. Et ei jääks kaksipidi mõistmist.

“See Triinu peaks praegugi maja taga võsas kükitama. Läks teine kõva kisaga sõbrannat otsima, aga hakkas metsa kartma. Tagasi vist ka häbeneb tulla..,” juhatas siga sõbralikult. “Kuule, ega sul midagi selle vastu pole, kui ma natuke niidan?”
Vastust õieti ootamata viskas ta saba selga ja kõpsis tööriistakuuri suunas.

“Oota nüüd!” hüüdis Tanel, sest siga näis olevat kahtlaselt teadlik. “Kas sa siis äkki seda ka tead, kuhu Helen jäi?”

Puust sigade irvitamine kõlab üsna pahaendeliselt. “Küll ta tuleb...” ja läinud ta oligi.
Tanelil polnud Triinu ülesotsimisega tegelikult kiiret. Las kükitab pealegi natuke aega sarapikus, kui ta seal kord juba on. Asjaolusid arvestades oligi seal ehk kõige turvalisem. Ja mõne aja pärast peaks juba pähkleidki saama... Tüdruku otsimine oligi ainult esimene pähekaranud ettekääne piinlikku vaikust lõpetada. Tegelikult huvitas poissi palju rohkem üks kindel peenar. Seesama, kust ta veel mõned päevad tagasi head isasaaki sai. Kui kaugele oli siga oma aiataastustöödega läinud?

Esmapilgul paistis, et peenar oli tühi ja Tanel jõudis juba kergendunult hingata. Siis torkas talle silma veider mügarik, mis otse isa kuivama hakanud juurikaotsa kõrvalt mullast välja pungus. Mügarik oli karvane ja sarnanes, nagu poiss õudusega mõistis, kartulikarva juustega kaetud pealaele, kuigi oli väiksem. Tanel neelatas.
Ta hakkas paaniliselt otsima, tuhlates neljakäpakili peenardes ja põõsastes ning leidis rohkem, kui oli kartnud.

Sõstrapõõsaste alt avastas ta kaks vanatüdrust tädi, kes olid juba nii suureks kasvanud, et heegeldasid okste varjus. Üks heitis ta mullastele riietele tauniva pilgu, kuid teine naeratas julgustavalt: “Kas sa saaksid tassikese kohvit tuua? Kui see just tüli ei tee...”

Vundamendi alt pressis välja onu Valter, suguvõsa must lammas, kellest õnneks paistis ainult pea. Ta polnud veel jõudnud silmigi lahti saada, kuid nägi sellest hoolimata paljulubavalt paheline välja.

Neid oli palju, kuigi teistest paistsid ainult iduotsad. Vanaema krunn porgandite vahel oli äratuntav, samuti vanaisa kiilakas lagipea, mis hiilgas otse keset aiateed. Tanel ei osanud enam midagi mõelda, seisis, käed ripakil, ja kartis alistunult, et maapind ta paljaste varvaste all esivanemate pisikestest peadest kobrutama hakkab. Seeme oli isa andmiseks terve sugupuu alla kasvatanud.

Siga tuli kuurist, vikat õlal.