alati on kusagil jõulud

Avaldatud: Algernon, dets 2009

***

Arja seisis akna ees ja vaatas, kuidas Joe läbi paksu lume maja poole rühkis. Mehel oli seljas karusnahkne kasukas ning ta kapuutsist väljaulatuva ninaotsa ümber kerkis auru. Joe kummardus kohmakalt ja lisas aiavärava ees põleva õlitõrviku paaki kütust. Õli oli ainus, mida neil jätkunuks kasvõi sajaks aastaks. Tõrviku tuluke lihtsalt pidi kogu selles lõputuna näivas pimeduses kaugele silma paistma.

Arja teadis nägematagi, et Joe habe ja vuntsid on jäätunud ja et ta käed paksudes nahkkäpikutes on külmast punased.

Naine hingas akent katvatele jäälilledele. Need sulasid korraks, kuid hakkasid kohe tagasi kasvama. Nagu pakanegi, mis püüdis oma kombitsaid väsimatult nendeni ajada. Kuum ahi toanurgas valvas neid, võitles talvekülmaga, surus selle aknaklaaside taha tagasi ja hoidis Arja ja Joe siiani visalt soojas. Kuniks neil jätkub õli, on nendega kõik korras - kuni toit lõpuks otsa saab.

Toiduvarusid jagus neil ka kokkuhoidlikult elades veel ainult kaheks aastaks. Esimestel aastatel polnud nad hakanud toidunormi kärpima, oli raske uskuda, et seda peaks vaja olema. Nüüd oli Arja juba vähem sööma õppinud. Mehe jaoks ei olnud toidunormi kärpimine nii lihtne, pealegi nõudis maja lumest väljapuhastamine ja vajalike teede korrashoidmine jõudu. Toidu piiramine muutis Joe pahuraks. Äkki polnudki sellist kokkuhoidu üldse vaja. Lootus, et muu maailm ärkab ja keegi tuleb neile lõpuks ometi järele, polnud neis päriselt kustunud.

Möödunud külmad pimedusepäevad, kuud ja aastad sulasid naise mälus kokku. Nad olid niiviisi kahekesi, lumes ja hämaruses väga kaua elanud, teadmata, mis muu maailmaga tegelikult juhtus.

Arjal polnud raske meenutada, kuidas nad olid teistest maha jäänud.

Nad olid Joega metsa jahionni mõneks päevaks ära põgenenud, et lihtsalt segamatult kahekesi olla. Joe oli tulnud pikalt töösõidult, ta igatses metsarahu ja naist, kes oskas õigel ajal vait olla ja voodiaseme sooja hoida ning Arjal endal polnud ammu enam sõnu vaja, et teise olemasolust rõõmu tunda.

Neil oli plaanis mõned päevad veeta Joe isa vanas jahionnis, mis oli küll veidi viltu vajunud ja nõudis kõvasti kütmist, kuid kui majake lõpuks sooja sisse sai, siis oli see hubane paik, mis pakkus vaikust ja pikkamööda kulgevat aega.

Hilisel hommikupoolikul kadusid nad nagu vandeseltslased kellelegi ütlemata alevist, kahlasid läbi äsjalangenud vahtralehtede, kuni jõudsid väikesele lagendikule. Jahionn tukkus sealsamas vanade puude varjus. Mees avas ust kaitsva tabaluku ja onni sisemus lõhnas neile tuttavalt ja sõbralikult, võibolla isegi veidi uniselt vastu.

Arja asus askeldama, Joe küttis ahju. Nad teadsid üsna sõnadetagi, mida vaja teha ja sellises vaikses kulgemises oli omamoodi rahu.

Väljas läks pimedaks. Nad sõid kuuma suppi ja pugesid voodisse, armatsedes laisalt ja vaikselt läbi pika õhtu. Enne, kui nad lõpuks unne vajusid, märkas Arja hajameelse üllatusega, et väljas oli hakanud lund sadama. Paksud helbed langesid akna taga sama rahulikult ja laisalt kui ta end ise parasjagu tundis. Naine mäletas isegi, et nägi tol ööl unes, kuidas nad Joega läbi hallast krabisevate lehtede koju jõuavad.

Hommikul ärkasid nad aga otse põrgusse.

Tohutu prahvatus ja sellele järgnev kangestav külm lõid nad voodist välja. Õues möllas torm, tuul oli ukse tabast lahti löönud ja see tagus vastu onniseina. Tuli ahjus oli kustunud, oli pime ja kohutavalt külm. Nad kargasid voodist välja, surusid ukse kinni ja rabasid siis üleni värisedes riideid, mis olid sügiseselt õhukesed ega kaitsnud sellise pakase eest kuigi hästi.

Joe nägi kaua vaeva, enne kui suutis tule ahju teha.

Nad polnud siis veel eriti mures, sest sügistorme olid nad näinud ju varemgi. Tuli koldes hakkas põlema, kui Joe seda kannatlikult kasetohuga toitis ja kiusliku tuule lõpuks üle kavaldas. Ja ukse olid nad ka kinni saanud.

Nad istusid teki sisse mähituna ahju ees ja plaanisid niiviisi onnis tormi raugemist oodata, kui korraga teine raksatus nad uuesti püsti lõi. See kostis sealtsamast, seina tagant. Kostis sahinat, naksatusi, kriipimist ja siis vajus vana vaher, mis onni taga seisnud oli, raginaga katusele ja vajutas selle mitmest kohast puruks. Läbilõikav tuul ründas onni sisse ja keerutas endaga lund kaasa. Vahtra mustad oksad ulatusid läbi katuse tuppa, raske tüvi rippus otse voodi kohal, nagu oleks puu tahtnud sinna puhkama heita.

Siis hakkas Arja esimest korda tõsiselt kartma. Joe arvas küll, et nad võiksid vähemalt ahju kõrval veidi oodata, kuni suurem tuul vaibub, kuid paigal seista oli tulesüdamest hoolimata väljakannatamatult jäine ja lisaks lihtsalt õudne, et Arja käis niikaua mehele peale, kuni Joe oli nõus läbi metsa koju minema. Nad haarasid tekid ümber ja hakkasid läbi ootamatult paksu lume kodu poole rühkima.

Tuul rebis puudelt lehti, need lendasid neile koos lumega näkku, keerlesid ümber nende, kuni mattusid lõpuks valge vaiba alla.

Torm viis sügise kaasa sellesama ainsa päevaga.

Arja mäletas ainult seda, et teekond koju kestis võimatult kaua. Nad lõdisesid tuule käes ja surusid ennast tahtejõuga läbi külma ja lume. Joe selg kaitses Arjat küll tuule kurjema hoo eest, kuid vastu pidada oli sellest hoolimata raske.

Nad jõudsid koju alles hämaras. Külas ei põlenud ainsatki tuld. Neil polnud mahti selle peale pikemalt mõelda, õnnelikud, et koju jõudsid, tahtsid nad ainult ahjus tule süüdata ning juua midagi kuuma, enne kui kildudeks kukuvad. Nad soojendasid kangeid sõrmi ahju paistel, väsinud ja õnnelikud, jõid tulist teed meega ning tundsid lõpuks voodisse pugedes, et sellistel seiklustel on siiski ka omad head küljed.

Hommikuks oli maailm mattunud paksu lumme ning torm oli vaibunud.

Kui Arja magamistoa trepist alla tuli, nägi ta talvekampsunis meest pahura näoga köögilaua taga istumas ja raadio nuppe kruttimas. Joe uuris aparaati siit ja sealt, raputas, kontrollis stepslit seinas. Ta heledad juuksed olid hommikuselt sassis ja näol magamatuse jäljed.

”Raadio ei tööta... ”

Arja kuulis Joe hääles unist pahameelt. ”Telekas ka mitte, ma just proovisin.” Naine muigas endamisi. Romantika metsas oli mehe jaoks aegajalt täiesti tervitatav, kuid tingimusel, et järgmisel hommikul oli võimalik vähemalt jalgpallimatshi kordussaadet vaadata.

Joe tõusis laua tagant, pomises midagi ”vaatamisest”, tiris kasuka selga ja läks uksest välja.

Arja toimetas köögis, tundes pigem rõõmu ümberringi valitsevast vaikusest. Ahi küdes ja toas oli soe.

Kui Joe ikka veel tagasi ei tulnud, helistas Arja oma vennale – tema oli kindlasti kursis, mis seisuga eilne mäng lõppes. Lihtsalt, juhuks, kui Joe pole seda selleks ajaks teada saanud, kui koju jõuab. Sest et äkki ta ei läinudki naabrimehe juurde uudiseid kuulama, vaid müttab niisama pahaselt õues ringi.

Telefon kutsus, kuid keegi ei võtnud toru. Mõeldes, et küllap vend on ilmselt tööle jõudnud, sellal kui tema, laisk inimene, veel pikka hommikut veedab, valis Arja venna kontorinumbri, oodates kerge jaapani aksendiga sekretäri sõbralikku tervitust.

Vaikus.

Ta helistas ükshaaval läbi kõik numbrid oma telefonimälust. Siis võttis ette oma vana telefonimärkmiku, helistas läbi ka selle. Asi oli hull. Ta valis hädaabinumbri.

Ka see vaikis.

Nüüd helistas Arja suvalistele numbritele suurest telefoniraamatust, ettevõtetele, kelle kontorid asusid erinevates linnades, isegi riikides.

Ühel hetkel jäi telefon tummaks. Ta isegi ei kutsunud enam.

Väljas sadas jälle lund.

Joe tuli õuest, nägu sünge ja nõutu.

”Nad on kõik läinud!” ütles ta naisele. ”Kõik. Ja tee on praegu liiga lund täis, ma ei saa kuhugi sõita. Peame natuke ootama.”

Ta märkas telefoni, marssis selle juurde, jättes põrandale suured lumised jäljed, ja kuulatas ka torust tulevat vaikust. Arja ei julgenud talle rääkida sellest, et mitte keegi polnud talle vastanud. Võibolla olid lihtsalt kohalikud liinid kuidagi rikkis, muu maailm on ikka veel alles ja olemas ning ema ootab telefoni kõrval tema kõnet.

Ainult, et telefon laual vaikis.

Mõne päeva pärast kadus elekter. Joe trampis rahutult ringi nagu puuripandud karu. Elektri kadumine lõi talle mõnes mõttes elu sisse, see oli nagu viimase tsivilisatsiooni lahkumine kogu alevist. Lumesadu oli järgi jäänud ja Joe asus teid rajama. Arja jaoks alguses kummalistesse suundadesse, kuid peaasi, et see andis mehele tööd. Lõpuks sai ta aru, et mehel oli muidugi kõhedusttekitaval viisil õigus - teed ei pidanudki enam naabriteni viima, vaid hoopis poeni, apteegini ja toiduladudeni.

Nad tõid koju, ning siis, kui kodused panipaigad täis said, ka lähimatesse majadesse kokku kõik, mida poest, apteegist ja toiduladudest vähegi ära sai tuua.

Joe rassis kohale alguses mõned õlitünnid, kuid kui külmad ja pimedad päevad olid saanud kuuks, lõi mees käega ja veeretas maja lähedale väikesele pargiväljakule kõik alevi kütusefirma tünnid, mida ta liigutada jaksas, kuid hoidis rada laoni ikkagi lahti ja tõi õli hoopis suurtest tsisternidest. Lihtsalt... igaksjuhuks.

Hiljem, kui nad ikka ja jälle arutasid, mis küll juhtuda võis, arvas Joe, et tol oktoobripäeval, kui nemad metsas kahekesi jahionnis omavahelisest salaja äraolemiset rõõmu tundsid, rääkisid rabedahäälsed reporterid raadiotes ja teles midagi väga olulist, samal ajal kui helikopterid tiirutasid üle asulate, sõjavägi aitas inimesi evakueeruda – kogu maailm tegi midagi, paaniliselt ja hirmunult, samal ajal kui nemad lamasid keset sügavat metsa karunahal ahjutule paistel, jõid rummiga teed ning armatsesid.

Lund sadas lõputult.

Joe ei pidanud vastu ja otsustas Arja vastuvaidlemisest hoolimata kolmekümne miili kaugusel asuvasse naaberalevisse jõuda, kuid kui ta järgmisel päeval koju tagasi jõudis, oli ta nii läbi külmunud, et naine kartis alguses, et mees jääb sõrmedest ilma – ta käed olid sinised, sõrmed nagu kivist. Õnneks jäid sõrmed alles, kuid see-eest kadus Joe lootus elusast peast alevist välja, teiste inimesteni saada. Ta oli teelt tagasi pöördunud nagu tundus, viimasel hetkel. Külmetus ei möödunud niisama – järgmisel hommikul oli mees üle keha tulikuum ning köhis sügavalt. Nad pidasid seda alguses lihtsalt gripiks, mõtlemata, kui tõenäoline see olla võis, siis bronhiidiks ja lõpuks kopsupõletikuks, olemata siiski päris kindlad.

Apteegist toodud ravimitest oli ebamäärasest diagnoosist hoolimata kasu. Naine luges päevad läbi erinevate ravimite kasutusjuhiseid, et valida sobivaimad, ja linna arsti riiulitest leitud medintsiiniraamatuid, et aru saada, mida ta peaks tegema, et mees terveks saaks. See võttis aega, kuid lõpuks alanes palavik ja Joe, endisest kõhnem ja vaiksem, tõusis voodist.

Kuudest said aastad.

Lumevaip oli muutunud nii paksuks, et nad õppisid, et ka maja tagune väljak või naabermaja võivad vahel olla liiga kaugel.

Joe püüdis majadest leitud relvadega küttida, kuid tundus, et lisaks inimestele on kadunud ka muud hingelised. Metsas, puude all, laius jälgedeta lumi ning harva, kui nad märkasid kõrgel taevas lendamas mõnd lindu. Jahi ebaõnnestumine masendas meest veelgi.

Ühel hommikul istus Arja köögilaua ees ja vaatas aknast ümberringi laiuvat valget üksindust uuestiärganud õudusega.

Ta vägagi korrapärased päevad olid ära jäänud ja apteegist toodud test rääkis selget keelt. Ta oli neid teinud veel ja veel, alguses igaksjuhuks kaks tükki, siis kolm, siis veel ühe. Lõpuks viskas ta tulle peotäie testiribakesi, mis kõik olid vääramatult kahte triipu näidanud.

Nad ootasid last.

Murelikult kaalus ta nende võimalusi. Arstiabita rasedust ta isegi eriti ei peljanud, sest ema rääkis, et temal polnud arsti kordagi väga tõsiselt vaja läinud. Tuli loota, et ta on emalt selles vallas ehk ühtteist pärinud ja saab omal käel hakkama. Samas oli ehmatav see, kui vähe ta oma uuest seisundist teadis – alati oli ju arstid olemas olnud, kellelt nõu küsida, alati oli teada, et vajadusel võid loota haigla abile. Nüüd oli ainult oma köök ja vannituba, arstiraamatud ja oma mehe abi. Raamatud... raamatutes peab selle kohta ühtteist kasulikku olema.

Äkki tuleb vana tuttav turvaline maailm nende kuude jooksul jälle tagasi?

Või tuleb sula?

Ei, need mõtted peletas ta kiiresti eemale – ürgtalv oli kestnud liiga kaua, et lootma jääda.

Nii. Kui talv jääb püsima, siis.. palju toitu on?

Vastus oli lihtne - temale ja Joele veel umbes kaheks aastaks. Tegelikult vähem. Neile kolmele ilmselt veelgi vähem, kuigi ta saab päris pikka aega ju last peamiselt rinnaga toita, niikaua kuni....

Seal ei olnudki mõelda midagi - niikaua, kuni toit otsa saab, nende kõigi jaoks.

Arja otsustas Joele rasedusest mitte sõnakestki paotada.

Ta istus laua ääres kaua peale selle otsuse langetamist ja vaatas aknast välja, silmitsedes lund esimest korda tõelise vihkamisega.

***

Ühel hommikul tabas Joe ta tagaõues okset lume alla matmas. Mees vaatas teda, pikalt. Vaikides. Nad seisid tagaõues karmi külma käes ja ootasid, kumb esimese sõna ütleb.

”Kaua sa juba tead?” küsis mees lõpuks, olles saanud lõpliku kinnituse nii Arja vaikimisest kui pingutatult ükskõiksest näost. Arja oli plaaninud kõike salata, et lihtsalt otsustamisi edasi lükata, kuid korraga, seistes seal Joe vastas, kes oli ühtaegu nii suur ja tugev, teisalt murelik ja nii haavatav, sai ta aru, et ei saa ega tohi valetada.

”Paar kuud, mitte enam..” sosistas ta.

See oleks pidanud olema õnnelik hetk. Oligi, mingil teistsugusel viisil. Joe silmad särasid ja ta naeratas üle hulga aja. Ainult, et selline hetk poleks pidanud sisaldama kindlasti mitte nii palju hirmu. Varem ei olnud nad kõigest hoolimata veel hirmu tundnud. Nüüd aga... Nüüd tajusid nad mõlemad, kuidas aeg armutult lühemaks tiksub.

Nad teadsid mõlemad üsna täpselt, palju neil seda aega veel on. Kuni laps sünnib. Ja siis ehk veel... õige natuke.


***

Lund sadas. Lumevallid ulatusid üle akende, Joe käis aegajalt õues lund kühveldamas, et päevavalgus tuppa paistaks.

Sünnitust ei tahtnud Arja mäletada, sellega oli seotud liiga palju muret. Nii õnnestumise ja kõige sellega seonduva pärast, millega nad siis pidid silmitsi seisma, kui kõigi õnnetuste pärast, mis võiksid juhtuda. Lõpuks oli tema mure valu- ja adrenaliinitulvas kadunud, jäi ainult kogu jõu ja tahte kokkuvõtmine, teadmine, et ta lihtsalt peab hakkama saama, et ta saab hakkama...

Häguselt mäletas ta üksikuid pilte: murelik Joe, kes talle veeklaasi ulatas nii värisevate kätega, et osa vett maha loksus ja klaas vastu ta hambaid lõgises. See oli peaaegu naljakas. Ainult, et Joe, kes kõigi raamatutest loetud ja hoolikalt valmisvarutud koduste ja apteegist kokkukorjatud abivahenditega kohmakalt ukerdas, polnud sugugi naljakas. Arjal ei jätkunud sel hetkel talle kuigi palju tähelepanu ja ta lülitas kaastunde lihtsalt välja ning püüdis tegeleda oma kehaga, mis valutas ja valutas nii uskumatult kaua, et võttis kogu ta jõu.

Kuni lõpuks laps sündis. Sellel tõelise kergenduse ja leevenduse hetkel ununesid valu ja hirm, oli lihtsalt rõõm. Joe käed ei värisenud nabanööri lõigates enam sugugi ja ta oli sama säravalt rõõmus nagu siis, kui teada sai, et nad last ootavad. Poega, nagu selgus – peale sündi, just nii nagu see oli vanasti. Nad pesid selle väikese inimolendi ääretu ettevaatlikuse ja hellusega puhtaks ning mässisid sooja pehmesse rätikusse.

Arja oli täiesti läbi, kuid magada ta sel öösel ei saanud. Kuigi laps uinus peale esimest söömist sügavalt tema ja Joe vahel ning ümberringi oli vaikselt õnnis. Joe ei maganud samuti, vaid vaatas öö läbi last, nagu oleks too maailmaime.

See oligi ilus öö. Ja sellele järgnevad päevad olid peaaegu rikkumatult õnnelikud. Nad püüdsid tulevikule mitte mõelda. Mõne nädala jagatud toiduvaru, võibolla isegi mõne kuu. Lihtsalt selleks, et neil oleks see ühine aeg.

Joe hoidis last väga sageli süles, mängis ja mässas temaga. Arja ei seganud neid kahte, sest temale jäi ju seda aega rohkem. Tegelikult oli ta leppinud sellega, et Joe aeg lõpeb alles siis, kui mees seda ise otsustab, ega hakanud hetke rikkuma mõttega, mitu päeva see tema poja elu võiks lühendada. Kui lootust pääseda ei ole, ei olnud mõnel päeval ju tegelikult kuigi suurt tähtsust. Las siis minna nii, nagu... määratud.


***

Joe teadis isegi, mis hinnaga on iga tema pojaga koosviibitud päev. See hommik, mil ta uksel seisis, et hüvasti jätta, saabus liiga ruttu.

Ilm oli selge ja mitte ülearu külm. Hea päev rännakuks.

Nad olid selleks reisiks talle valinud kõige soojemad ja mugavamad riided, kõige parema toidu ja joogi, püüdnud mõelda kõigi vajaminevate riistade peale, ometi tundus Arjale seda nii meeletult vähe. Muresid oli nii palju, et neile ei osanud õieti nimegi leida. Kas riietest piisab, et Joed soojas hoida? Ja kui kaua? Kas toit, mis kaasa sai pakitud, oli rännakuks kõige parem või jätsid nad midagi kahe silma vahele? Kuidas on arstimitega? Kas ta äkki vajab varsti mingit tööriista või abivahendit, mille nad on unustanud? Äkki oleks millestki määraval hetkel abi... Kaugemale ei tahtnud ta mõeldagi, ometi surusid süngemad mõtted ennast vägisi läbi.

Mees kummardus magava poja kohale ja vaatas teda pikalt.

Siis oli Arja kord. Ta kallistas meest kõvasti. Suudles ta jahedaid huuli ja surus Joe kinnastes käed oma näo vastu. Siis lasi ta neist kätest lahti ja lihtsalt vaatas, kuidas mees vaikides selja keeras ja uksest välja astus.

Joe pani ukse enda järel ettevaatlikult kinni, et mitte poega äratada.

Arja võttis voodist magava lapse sülle ja seisis aknale. Ta saatis Joed silmadega nii kaua, kuni too hangede vahele kadus.

Mees seisatas minnes veel ühe korra ja vaatas tagasi. Ta nägi magavat poega süles hoidvat naist aknaklaasi piiravate lumelillede raamis. Hetkeks tundus, nagu vaataks ta pühakoja maali, kuid sellel pildil siin olid ema ja poja kujud võrratult omamad ja armsamad.

Minek ei nõudnud enam nii talumatut pingutust. Joe astus läbi krudiseva lume, tundes, et teda on mingil kummalisel moel õnnistatud ja et neil kolmel, temal ja sellel naisel ning magaval lapsel seal lumega ümbritsetud pildil lihtsalt pidi olema natukene lootust.

***





Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!