Hall koer

Koer seisis keset teed. Ta lai lõust oli morn ja robustne muskliline keha ohtlikult pingul. Looma silmades ei olnud jälgegi sõbralikkusest.

«Koju! Mine koju!»

Naise hääl oli nutune.

Koer ei liigutanud, ainult jälgis inimest üksisilmi.

Otse tee kõrval algasid aiad, vasakut kätt oli väike hekk. Kui naine oleks tahtnud buldogist sealtpoolt mööda minna, oleks ta pidanud koera peaaegu puudutama. Paremalt poolt jäid looma laiad lõuad aga liiga lähedale.

Naine vaatas närviliselt punase maja aeda.

«Hei, tulge välja! Teie koer on lahti pääsenud!»

Naise kaeblik hääl muutis looma veelgi suuremaks.

«Tulge võtke oma koer kinni!» hüüdis naine. Kui ka see ei aidanud, karjatas ta juba peaaegu hüsteeriliselt: «Muidu ma tulistan teda!»

«No misasja te karjute?» astus maja tagant välja tüse emand, kes kinnitas reeglit, et koerad on oma pererahva nägu. «Ta ju ei hammusta!»

«Mis tähendab, ei hammusta!? Ta passib keset teed, ma ei pääse sammugi edasi! Misasja te ometi mõtlete, et sellist koera üldse vabalt joosta lasete?»

«Ta on suur koer, kus ta siis teie arust jooksma peab?» mühatas paks naine ja nõjatus laisalt aiale. «Linnas istub ta nagunii kogu aeg kinni.»

«Ma olen teile sada korda öelnud, et siin elab peale teie teisi inimesi veel!»

«Misasja te teete väikesest asjast nii palju kisa? Ma ju ütlesin, et Rossa ei hammusta!»

«Mulle aitab sellest, teate! Ma kutsun politsei!» käratas õbluke naine. Viha aitas hirmust üle saada ja ta astus trotslikult mööda teed edasi.

Koer ei tulnud eest ära.

Ka naine ei andnud järele ning möödudes peaaegu riivas koera suurt tumedat külge. Buldog keeras ootamatu väledusega ringi ja tardus siis uuesti, naist pika pilguga saates.

«Näete nüüd isegi!» hõikas koeraomanik. «Rossa on hea koer.»

Naine tundis kuklaga koera pilku. Ta teadis, et isegi kui ta maanteeni välja jõuab, seisab koer samamoodi keset teed ja vaatab talle järele. Jäi ainult loota, et kui ta õhtul koju tagasi läheb, on suvitajad juba linna sõitnud.

Politsei ei aidanud, seda teadis ta samuti.

«Mul on väga kahju!» öeldi talle. «Hetkel ei ole meil lihtsalt kedagi, kes sellega tegeleks. Proovige kuidagi heaga, võtke vorstijupp taskusse, äkki saate veel sõbraks?» Valvekordniku leebunud häälest kostus, et tõenäoliselt on tal endalgi koer kodus.

«Ei, tänan, aga ma ei salli koeri, nad ilastavad, haisevad ja hammustavad!» vastas naine ja pani toru ära.

Töölt tulles astus ta uitmõtte ajel relvakauplusest läbi, vaatas kartlikult püstoleid, mis kõik olid ühtemoodi jubedad, erinedes tema silma jaoks vaid selle poolest, et ühed olid väiksemad ja teised suuremad. Hind oli uskumatult kallis.

«Vabandage!» kõnetas ta leti taga seisvat noormeest, hääles kerge ebalus. «Kas teil mingeid koeravastaseid balloone on?»

«Gaasiballoone? Kahjuks mitte, need ostetakse alati kiiresti ära,» laiutas müüja käsi. «Võin pakkuda vilet!»

«Vilet?» Naine oli nõutu.

«Jah, sellist, mis paneb koeral pea valutama,» selgitas müüja.

«Pea valutama?»

«Jah, enamasti peaks see nii töötama küll. Soovite?»

«Ma ei tea... vist mitte.»

Naine libises tasakesi uksest välja.

«Oh issand küll!» mõtles ta ja astus alistunult bussipeatuse poole.

***

Koer ootas teda. Õhtuhämarusest hoolimata nägi naine jässakat tumedat kogu, mis seisis keset teed.

Ta astus aeglaste sammudega edasi ning jälgis koera, kes võis iga hetk rünnata. Naine ei suutnud mõelda muule, kui kord kuuldud jutule, et buldogi hammustus pidi olema kohutav. Kui sihuke ohvrist kord kinni haarab, ei kanguta ta lõugu enam millegagi lahti.

«Tulge viige oma koer ära!» karjus ta punase maja õue.

«Mul on püstol taskus, ma lasen ta maha, kui te välja ei tule!»

Vaikus.

Ta hüüdis veel teab mitu korda, aga punane majake oli nagu välja surnud.

Lõpuks võttis naine julguse kokku ja astus koerale lähemale. Rossa tumedates silmades süttis põrgulik tuluke ning ta rinnast kostis madal urin. Koer oli korraga väga suur.

Naine astus ruttu mõned sammud tagasi. Urin lakkas, kuid koera pilk jälgis teda endiselt.

Lõpuks ütlesid naise närvid üles ja, nutumaitse suus, lonkis ta tagasi bussipeatuse poole, lohutades ennast sellega, et äkki tuleb mõne aja pärast veel keegi ning kahekesi pääsevad nad koerast mööda. Või läheb koer lõpuks ikkagi ära.

Õhtu hämardus, nagu kiuste ei tulnud ka viimase bussi pealt kedagi maha. Naine oli nutma puhkemas.

Hakkas tibutama seenevihma.

Lõpuks ometi keeras üks auto teeotsast sisse. Naine astus teele ja vehkis meeleheitlikult käega. «Palun võtke mind peale!»

«Liina! Oledki sina!» hüüdis autojuht. «No mida sa siin hääletad, sa ju elad siinsamas?»

«Ma... just tulin bussi pealt. Vihma sajab,» valetas naine, oma hirmu häbenedes. «Tere, Martin!»

«Naiste asi, käid liiga õhukeselt riides. Istu peale!»

Nad sõitsid mööda auklikku teed aeglaselt edasi. Liina vaatas vaikselt parastades buldogit, kes ikka veel endises kohas seisis.

«On alles peletis!» ütles mees tunnustavalt.

«Mina ei tea, miks selliseid peetakse!» pahvatas Liina südamepõhjast.

«Noo... Mõnikord ongi hea, kui koer on selline, kes võõrad eemal hoiab.» Martinil endal oli kaks kaukaaslast, kes olid nii tigedad, et hammustasid parema puudumisel aias kasvavaid õunapuid.

***

Toas pakkus Liina teed ja istus külalisega lauda.

«Kuule, mul oli asja ka!» ütles Martin ilma pikema sissejuhatuseta. «Ma tulin kaupa tegema. Kas sa viimase tõlketöö eest mu Datsunit tahad?»

«Mida?»

«No vaata, ma olen sulle selle viimase tõlke eest praeguse seisuga viis tonni võlgu, mu vana autokosu maksab umbes seitse, aga ma tahaks tast ruttu lahti saada. Paar aastakest peaks ta veel vastu pidama, kui hea mehhaaniku leiad, siis kauemgi. Läheb loosi?»

«No... nojah... kui sa just... no aga miks ka mitte!» Liinale tuli meelde, kui ilusti nad äsja koerast mööda said. «Ei, auto oleks hea küll!» ütles ta otsustavalt.

«Tohoh! Tubli tüdruk! Otsustasid ära! Nii et homme õhtul sõidad juba oma autoga koju. Sõita ikka oskad või?» päris Martin nagu muuseas.

«Ma ei tea... kunagi sõitsin.» Liina oli äkilisest tehingust veidi uimane. «Mul lihtne tee õnneks sõita ka vist.»

«No õige ka, tuletad meelde, saad hakkama,» võttis Martin jutu kokku ja tõusis, teetassi poolikuks jättes. «Homseni siis!»

***

Kui Liina peale autoostu tähistamist lõpuks rooli istus, tundis ta, et käed natuke värisevad. Ta ei olnud oma kümme aastat autot juhtinud. Esimese hooga ei tahtnud käik sisse minna, siis jälle välja tulla. Sõit oli jõnkslik ja alles poole tee peal märkas ta käsipiduri pealt maha võtta ning veidi hiljem ka tuled peale keerata.

Otsaesine tõmbus juba higiseks, aga koduni oli ikka veel terve igavik, kaks vasakpööret ja üks reguleerimata ristmik. Hämaras sõita oli eriti raske ning – nagu sellest veel vähe polnud – hakkas jälle vihma sadama.

Lõpuks keeras ta maanteelt ära ning nägi kohe, et koer seisis oma tavalisel kohal.

Hetk, mida Liina oli terve päev oodanud, oli nüüd käes. Ta võttis meelega hoo maha ja tundis rõõmu, et ei pea koerale lähenedes enam kartma.

Koer seisis ja vaatas teda ning ei liigutanudki. Liina näris närviliselt huuli.

«Miks ta eest ära ei lähe? Mis siis saab, kui ta eest ära ei lähe?» trummeldas peas.

Lõpuks oli ta sunnitud auto seisma jätma. Koer seisis liikumatult otse tuledevihus. Paistis, et ta teadis, kes roolis istus.

«Mine koju!» käratas Liina pooleldi lahtikeritud autoaknast palju kurjema häälega, kui varem. «Tee pealt ära! Kohe! Kõss!»

Ei midagi.

Ta nõksutas auto veel meetri jagu edasi. Koer vaatas talle silmagi pilgutamata otsa. Ilmselgelt ootas ta midagi. Võib-olla ühtainsat vale liigutust?

«Oh issand küll!» hüüatas Liina ahastavalt, tagurdas kuidagi ja tahtis hakata koerast mööda manööverdama, kui märkas siis, et punase maja akendes ei põlenud tuld. Ka naabersuvilate aknad olid pimedad. Ümberringi valitses pimedus, olid ainult tema ja see koer. Taevast tibas sügisvihma. Nagu tellitult.

Ta tagurdas maanteeni välja. Aeglaselt ja eesmärgikindlalt. Võttis hoogu ja kihutas läbi loikude koera poole. Too seisis põlglikult paigal, endiselt veendunud oma üleolekus.

Kokkupõrge lõi auto teelt välja, ninapidi hekki. Koer lendas teisele poole, tehes õhus täisringi.

Liina toetas pea rooli hoidvatele kätele ja hingas habinal välja. Vihm rabistas vastu akent ja lahtikeritud aknast tuli värsket, lõhnavat metsaõhku.

Veidi aja pärast pani ta autole hääled sisse ja tagurdas natuke, kuni sai koera valgusviirgu. Ta ei julgenud enne välja astuda, kui polnud täiesti veendunud, et Rossa enam ei ründa. Koer lamas poolenisti vihmaloigus, pea lömastatud. Hetkeks mõtles Liina ta sinnasamma vedelema jätta, kuid mõtles siis ümber.

Autost välja astudes valdas naist hetkeks hirm, et äkki pole koer siiski päris surnud ja võib teda hammustada, kuid pikk ja kahtlustav pilk looma purustatud peale leevendas hirmu. Ta ju lihtsalt ei saanud enam elus olla. Ettevaatlikult lükkas Liina koera aia alla varju ning puhastas siis saapaninad hoolikalt märja heina sisse.

Siis sõitis ta koju prügikottide järele. Nende must kile mõjus turvaliselt ja steriilselt. Ta vooderdas sellega auto kõrvalistme, mõeldes ise ainult sellele, et keegi vahepeal koerale peale ei satuks, hoidku jumal veel selle eest, et looma paks perenaine kusagilt välja ilmub. «Ainult need kümme minutikest!» palvetas ta mõttes.

Kui ta tagasi jõudis, sadas vihm juba tihedamalt. Majade aknad olid endiselt pimedad ning teel ei olnud ainsatki hingelist.

Surnud koer tundus kohutavalt märg. Elus Rossa polnud kunagi selline, lausa läbi vettinud ja omamoodi veidralt hale. «Ta on ainult koer,» mõtles Liina, aga selles mõttes ei olnud haletsust ega ühtegi teist emotsiooni.

Kuidagi õnnestus tal kott loomale ümber tirida ning see teiste prügikottidega vooderdatud kõrvalistmele vinnata. Buldog oli uskumatult raske. Ta küüned torkasid kile katki ja esikäpad vajusid kotist välja.

Autosse tungis märja koera raske hais.

Liina sõitis maanteed mööda kümmekond kilomeetrit edasi, keeras metsa vahele ja kummutas koti põõsastesse tühjaks.

Tal oli õnneks läinud, ta ei teinud mingit avariid ja ükski politseinik ei pidanud teda kinni. Tee oli ebatavaliselt tühi, vaid mõned üksikud vastusõitvad autod lõhkusid pimedust.

Koju tagasi sõites tundis Liina kirjeldamatut kergendust, ehkki käed ikka veel värisesid.

Ta mõtles, et autosõit ei ole tegelikult üldse raske. Oli vaja lihtsalt natuke... pealehakkamist.

***

Päevad möödusid. Keegi ei tulnud talt koera kohta midagi küsima, midagi poleks nagu üldse olnudki. See hakkas tasapisi hinge närima.

Ühel hommikul jälle punasest majast mööda jalutades ei pidanud Liina vastu ning küsis aia ääres peenraid rohiva perenaise käest, kas ta nüüd hoiab oma koera aias.

«Mis koera?» küsis paks naine ja naeratas laialt.

«Noh, seda jubedat buldogipeletist!» vastas Liina arusaamatuses.

«Aaah, seeeda, no kuulge, mis jube ta on. No vaadake ise, täielik laps ju alles!»

Põõsaste alt ukerdas välja paarikuine hall buldogikutsikas. «Aga küll ta kasvab. Jaa, Rossa, pisike Kerberossakene, ükskord saab ka sinust jube buldogipeletis, eksole ju?»

Rossa seisis murul ja vaatas Liinale ainitise kurja pilguga otsa.


***




Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!