Lastelaul

«Laske mind välja!»

Konkus oli pime ja umbne nagu kirstus.

Kai kobas ettevaatlikult ringi ning leidis põrandalt sepikukaku. Talle tuli meelde, et oli selle eelmisel nädalal ise sinna hiirte jaoks jätnud. Et need köögist ei varastaks ja ema ei vihastaks.

Sepikuga oleks võinud pähkleid purustada.

«Eeeemaaaaa!» hüüdis Kai nii kõvasti kui jaksas. Vaikus. Ema oli kindlasti naabrimeestega kuuri taga.

«Isaaaaa!»

Vaikus. Isa ei kuulnud. Isa oli ilmselt ka juba kuuri taga.

Tüdruk võttis kaku pihkude vahele, niisutas seda süljega ja imes pehmenevat kohta. Sepik oli küll vana, aga ei hallitanud veel.

Kai karjus ja tagus rusikatega konku-ust. Mütsatused kõlasid tuhmilt ja mitmekordsed lauad summutasid hääle. Ainult kõrvades hakkas kohisema. Ta surus selja vastu ust ja ja proovis seda lahti lükata. Hoovõtmiseks oli kunagi puskaripunsu peitmiseks ehitatud konku liiga väike.

 Peale iga sellist pingutust lendasid tal silme ees väikesed uimased tähekesed ja kusagil kaugel laulsid linnud.

Lõpuks jäi ta pimedusekartusest hoolimata magama.

Ärkas sellepeale, et kuulis kellegi kähisevat hingamist otse oma kõrva juures. Kangestus pöörasest hirmust. Ja sai siis aru, et see oli ta ise - kui hirm hinge kinni nööris, lakkas ka kähin.

Tundus, nagu oleks vahepeal möödunud terve igavik. Kitsas ja kottpimedas konkus oli iga minut palju pikem kui kus iganes mujal.

Kail oli pissihäda. Enne, kui ta alla andis, karjus ta hääle ära ja tagus rusikad vastu ust valusaks. Siis muutus häda lihtsalt liiga kangeks.

 Pärast oli konku öökimaajavat teravat peldikuhaisu täis.

Isa ja ema võisid seekord päris pikalt kuuri taga olla – nende palgapäevapeod venisid enamasti mitmele päevale.

Kai pandi siis vetsu kinni, et ta oleks kindlas kohas ja silma alt ära. Viimane kord kangutas ta kinnivärvitud õhuakna teisel päeval lahti ja puges sealt kuidagi välja. Kõht läks tühjaks lihtsalt.

Seekord panid nad ta puskarikonkusse, et ta minema ei pääseks, pahandusi ei teeks ja teistele ei kaebaks. Kuigi ta ju tegelikult ei kaevanud kunagi.

Vetsus istuda oli ikkagi parem. Esiteks sai paagist vett juua. Ja kui häda peale tuli, ei pidanud põrandale tegema. Ta oli isegi nii kaval, et peitis endale paberikasti leivaviile – need ei läinud haisema, nagu näiteks juust, ning pidasid kaua vastu.

Ükskord sõi ta juba hallitama hakanud leiba ja kõht hakkas valutama. Õnneks sai ta potil olla, kui väga halb hakkas ja ta elas selle kuidagi üle. Siis sai juba teisel päeval välja ka.

***

Kai tundis, et midagi oli viltu. Ta muutus aina uimasemaks. Näljast see ei tulnud, tal oli varemgi nälg olnud. Pealegi oli pool sepikust veel alles. Seda polnud palju, aga nälja pettis ära. Janust see ka ei tulnud – ta oli varem kauemgi vastu pidanud.

Nagu ükskord vetsus, kui kogu kvartalilt oli vesi ära võetud ja tema seda ei teadnud ning vett tõmmates paagi tühjaks laskis, enne kui janu hakkas. Järgmistel kordadel oli ta vee tõmbamisega kokkuhoidlikum. Haisuga võis harjuda, aga januga mitte.

Pea käis ringi ja ta tundis veidrat nõrkust.

Kai ohkas sügavalt. Siis veel kord. Hingata oli imelik. Imelikult... hõre.

Siis hakkas ta kartma, et see on õhk, mida hakkab väheks jääma. Nagu ühes filmis, kus allveelaev põhja vajus ja meeskond päästmist ootas. Nad lebasid liikumatult ja hingasid nii väikeseid sõõme kui said.

Ta püüdis arvutada, kui kaua pidu kuuri taga juba kestnud oli, aga ei osanud. Tundus, et lõputult kaua, aga see tunne oli teda varemgi petnud.

Kai otsustas oodata. Karjumist nagunii ei kuulda ja siis saab õhk rutem otsa.

***

Aeg läks.

Kai pähe tulid imelikud mõtted – pooleldi nagu unenäod, kuigi ta ei maganud. Mõnikord kuulis ta isegi hääli, kuigi teadis, et ta silmad on pärani. Pimedas ei olnud küll suurt vahet, on need kinni või lahti. Aga ta teadis, et silmad on lahti.

Kusagilt kostus vaikne lauluviis. Nagu unelaul...

Helid olid kauged ja suigutavad. Kui ta kuulatas, siis need kadusid, jäi ainult kumin kõrvus. Kui ta tähelepanu hajus, kostusid hääled taas. Une piirimaal kuulis ta isegi sõnu:

«Kuula, kuula, ma kuulutan,

saagu, saagu ma sajatan,

kulliküüned mu emale...»

Ta ei olnudki enam keldrikonkus, vaid suures tammekirstus, mille kaane võõrasema oli kinni löönud. Ja isa ju teadis seda. Oli alati teadnud.

Tüdrukuhääl vaibus ja Kai kuulis lõokese laulu. Ka sellel olid sõnad ja ta sai neist aru:

«Ärge nutke, õekesed,

leinake mind, vellekesed,

laande lendan laulemaie

kesa pealla kukun kulda,

kodu see on kuuse otsas,

kaseladvas laululinnul»

Ja siis veel kord esimest laulu:

«Saagu, saagu, ma sajatan... »

Kai juba oskas neid sõnu. Kuigi õhku enam polnudki, laulis ta nagu hääl võttis.

«...

Kivist kindad mu emale,

kivist kingad mu isale,

kivikulmud mu emale,

saagu, saagu, ma sajatan»

***

Möödus palju aega, enne kui puskarikonku lõpuks leiti. Avatud uksest sööstis välja väike lõoke. Lendas õue kaselatva ja laulis.

Imestati, kust see lind üldse keldrisse sai, aga oletati, et küllap pererahvas pani – linnule oli toiduks isegi sepikut jäetud. Sellest oli küll ainult paljaksnokitud koorik alles.

Keegi võõrastest ei kuulnud, et laulul olid lihtsad ja valusad sõnad.

Vaevalt, et kividki kuuri taga kuulsid.


***





Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!