Õpilane



Teele oli voolanud uskumatult palju verd. Siinseal läikisid loigud, sammaldunud kivisillutis oli libe ja kleepuv.

"Ma tean, mis ma olen!" mõtles Reno kurjalt. Ta ei pidanud isegi pingutama, et taevas kumama lööks.

"Ma tean, mis ma olen ja ma võitlen teiega!"

Ta seisis keset verest ligunenud teed ja lennutas enese ümber laavapunaseid sfääre, oodates vastase esimest liigutust, et lõpuks ometi põletada, lüüa,  purustada! Sest et ta suutis seda. Ta ei tahtnud mitte midagi muud nii kirglikult, kui lüüa. Vastu lüüa. Kogu oma värske, tulise ja uskumatu jõuga.

Ümberringi oli vaikus. Reno tundis, kuidas see kõrvatrummidele surub, ja ärkas.

See oli juba kolmas kord ühte ja sama unenägu näha. Oleks piisanud esimestki, et aru saada, milles asi. Keegi "neist" kippus ta piiride kallale. Reno oli seda hetke kaua oodanud ja end hästi ette valmistanud.

Tal oli ka aega - vanaeit Rissa hoiatas teda ju juba aastaid tagasi ja rumal olnuks sellist hoiatust mitte tähele panna.

Tookord, kui ta Rissa uksele koputas, oli ta kaheksa-aastane poisike, nii väikest kasvu, et paistis vaevu varasuvise heina seest välja. Ta oli juba mõnda aega vanaeide ümber tiirelnud, kartlik ja ärevil, aga Rissa ei teinud märkamagi. Reno pidas öösiti salaplaane, kuidas eidele märku anda, mis ta on, aga kui Rissa jälle välja ilmus, vaatas vana naine temast läbi ja Reno lõi araks. Ometi ei olnud vanamooril õpilast ja Reno oli üsna kindel, et kogu kirikkonnas polnudki kedagi teist, kes oleks sobinud. Ainult tema. Kas vanaeit lükkab ta sellesama pärast tagasi, miks teisedki seda tegid? Aga – just Rissale, ainult temale, ainult selles vallas, peaks Reno puudulikkus tühine olema?  Niisama palavalt, kui poiss oma keha häbenes, tundis ta uhkust jõu üle, mida ta eneses olevat uskus. Mõnikord oli häbi suurem kui lootus.

“Kui tema mind ei taha, siis pole ma elamist väärt.” mõtles ta mõnikord, kui uni tulla ei tahtnud, teki all vigaseid käsi jalgade vahele surudes. Mida vana Rissa temas õieti nägi? Väärakat? Mis siis, kui see nii oligi?

Reno lükkas teki pealt, hiilis tasakesi üle toa ja surus end ema tuppa viiva ukse vastu. Kui väga tasa olla ja oodata, tuli ukselaudade vahelt ema lõhna. See lohutas. Ainult magama ei tohtinud sinna jääda, sest ema ärkas hommikul varem kui tema, ning teda hirmutas Reno leidmine ukse tagant, ning see, et ema temasse kartlikult suhtus, võis vaevata nagu löök rindu.

Lõpuks võttis poiss julguse kokku ja läks otse Rissa juurde.

Eide onn asus külast väljas, laaneserva esimeste suurte kuuskede vahel. Kõhe oli, kõrged puud kohisesid hoiatavalt, kuid miski hoidis Renot ära jooksmast.  Ta koputas otsustavalt uksele.

Mustakskuivanud seinapalkide tagant kostsid lohisevad sammud.  Hetkeks peatus Rissa teiselpool ust ja Reno hoidis hinge kinni. Siis tegi vanaeit ukse riivist lahti.

Nad seisid ja vaatasid üksteist. Rissa mõõtis Reno armetut nirgikeha, tema kahvatust, millele päike ei mõjunud, ta pikki peenikesi sõrmi, aga ta nägi ka kitsaid kriipsuhuuli, kurjalt teravat lõuga ja tumehalle silmi, mis vaatasid raske ja nii väikese poisi kohta liiga teadva pilguga.

Ta tahtis ukse kinni tõmmata, aga Reno sai jala vahele. "Mesasja sa tahad?" küsis eit siis tõredalt.

"Võta mind õpilaseks!" kõlas soov, mis tuli hingepõhjast.

"Sind?!" Rissa lasi ukse lahti ja vaatas poissi uuesti, vaatas kaua. Reno tundis end vanaeide vesihalli pilgu all nagu põrsas lihuniku käes, kuid pidas vastu.

"Sind!" naeris Rissa põlastavalt. "Ära tee nalja."

"Palun võta mind!" hüüdis Reno, teise otsuse lõplikkust kuulda tahtmata, endal hääl kurgus kinni.

"Kao mu silmist!" käratas Rissa ja ta hambutu lõug tudises kiiremini kui tavaliselt. "Kasi minema! Mine õpi endale amet, ela inimese elu ja viska see mõte peast! Ära mängi tulega või saad kõrvetada!"  Ta lõi ukse kinni sellise pauguga, et varesed tõusid kuuselatvadest kraaksudes lendu.

Reno ei mäletanud, kuidas ta kuusikust koju sai, süda tagus kurgus, aga silmad olid kuivad.

"Mul pole teda vaja." otsustas ta. "Ma saan ise ka.”

***

Nõidu polnud palju. Vast üks kolme-nelja küla peale, kuid nõidadel olid omad, väga vanad piirid, millest kinni hoiti, oli siis vahepeal kuhugi kirik ehitatud või mitte. Sellepärast juhtuski, et mõnikord oli kogudus jagatud kolme nõia vahel, mõnikord jooksis üks nõid kolme koguduse asju. Sellised veidrused olid siiski harvad, sest, nagu rahvas ütles – kirikud sättisid ennast nõidade järgi. Ja targasti tegid, sest kui suremiseasjad käisid kiriku alla, olid sündimise- ja elamiseasjad nõia hooleks ja enamasti oli mõlemal käed-jalad tööd täis.

Nõidu kardeti, kuid nad olid vajalikud, sest kui tõsine häda käes, oli igalühel kindlam tunne, kui nõialt abi võis saada, ja kui keegi üldse hingevaakuja surma hammaste vahelt tagasi tõi, siis ainult nõid. Kui temal ka asi untsu läks, võis kirikisa tulla ja sõnad peale lugeda, halba ei teinud see siis enam kellelegi. Aga, et sellest enne kasu oleks olnud – selle uskumiseks pidi vaimust nõrk või  vanatüdruk olema.

Nõiad kaitsesid oma võimupiire kiivalt, elasid omaette ega armastanud üksteise seltsi, kuid nagu hundid, kes talvel, kui toitu vähe, karja kogunevad, said nõiad siis, kui tõesti väga vaja oli, kokku, et nõu pidada. Õhk oli siis tavaliselt varjatud hammastenäitamisest ja külmast ettevaatlikkusest pinges, kuid vastuvõetud otsuseid võeti seadusena. See oli lihtinimestega kooselamiseks hädavajalik.

Kui nõid õpilase võttis, päris õpilane pärast õiguse vana nõia piiridele, sest võis kindel olla, et õpetaja oma asemikule mõned väga olulised reeglid selgeks teeb. Isehakanuid ei talitsenud ükski seadus, nad olid ohuks nii inimestele kui nõidadele endile, seepärast tehti isehakanutele ruttu ots peale.  Visahingelisi, kes kõrtside ja maanteede eikellegimaal hulkusid ja oma oskusi pigem tapmiseks ja varastamiseks kasutasid, kutsuti mustadeks, määrituteks või märgituteks, ja nende endi elu ei maksnud midagi.


***


Üksinda õppida ei olnud lihtne. Kõige raskem oli hirmust üle saada. Igal õhtul võitles sisemine sund hirmuga ning võitis enamasti, kuigi napilt. Oli ka neid öid, mil hirm liiga tugevaks osutus ja Reno voodisse peitu põgenes, kükitades seal, tekk tihedalt ümber, julgemata hommikuni silmi kinni panna.  Aga järgmisel õhtul seisis ta jälle õues ja tundis, kuidas hämarus ligi hiilib ning kaasik maja taga ärkab ja sosistab. Vanaisa istutatud puud andsid julgust,  need kased olid sõbrad. Kaasiku tagant algas aga kuusemets, sünge, pime, sügav. Ta jalad värisesid, kui ta end sammhaaval edasi sundis. Ta oli ju varemgi pimedas metsas käinud, eksinud hane otsinud, hagu korjates hilja peale jäänud või marjul liiga kaugele läinud, aga see polnud see.

Nüüd otsis ta silmi - ja kartis neid, kui neid nägi. Kuulatas hingamist ja see pani ta värisema. Ta kartis kõike, kuid kõige rohkem isa Kuu hunte ja hingepüüdjaid. Tuulehoog puhus ta pingule nagu pillikeele ja jalad tahtsid tagasi koju joosta, kui tahe neid edasi sundis. Lõpuks vajus Reno kastesele samblale neljakäpukile ja sosistas: "Tule!", ise hirmust poolsurnud.

Hommik leidis ta külmast kangena. Ta tuikus karja, magas seal hanede kaagatamist läbi une kuulates kasetüve najal, mälumataununenud leivasuutäis põses. Hämaruse saabudes ronis ta metsa tagasi, endal jalad all nagu nööriotsad. Hirm oli suur, aga tahe oli tugevam.

Nii läks nädalaid, kuid... terve suvi. Teine. Kolmas... Neljas…

Ta tuikus päeval tööd teha lihtsalt tahtejõust, sageli jäi sellest väheks, siis tuli vihast jõudu juurde ammutada ja see aitas alati. Ta meenutas Rissa vana seenega sarnanevat nägu, tunnet, kui ta, nutt tulise kerana kurgus, kuusikust koju jooksis.  Rissa ei pidanud teda  mitte nõiatööks kõlbmatuks, vanaeit lihtsalt kartis teda!  Ometi oleks just Rissa pidanud aru saama, kui palju see Reno jaoks tähendas. Äratõukamine oli ebaõiglane ja alandav, selle meenutamine toitis Reno tahet, kui see kõikuma hakkas.

Hirm teise maailma ees kadus ajapikku, tal polnud enam piiri ületamiseks pimedust vaja, sest ta hakkas sobituma. Hirm teravdas meeli, õpetas, kuidas õieti üldse näha ja kuulata. Nüüd püüdis ta tajutut mõista.

Mõnikord tabas ta end kahtluselt, kas seda kõike endale siiski ette ei kujuta. Lihtsalt sellepärast, et ta niiväga tahtis.

"Ei." ütles sisemine hääl. "Sa tead. Sa oskad. Sa oled!”

Reno võis end nüüd kasvõi karja valvates unustada kuusepuud vaatama. Süvenedes selle koore keerulisse mustrisse, õppis salameeli käänama. Tajus hingajaid lähedal.  Kuulatas kolmanda kõrvaga ja kuulis sosistamist.

"Ma suudan seda! Ma tean, mis ma olen!" kinnitust saanud usk andis jõudu. "Oh, kurat, ma tean."

Keretäie kadunud lammaste eest võttis ta vastu tuima allaheitlikkusega, liiati ei raatsinud ema kõvasti lüüa.

"Ära mängi tulega!" hoiatas ema kunagi. "Keegi ei pääse karistamata."   Tema teadis neist asjust ühtteist, ta vanaema õde oli samuti olnud nõid ja ema kartis teda nagu tuld. Reno mäletas häguselt, kuidas üks paks ja haisev vana naine oli ta õhku tõstnud, hüpitanud, nuusutanud, nagu koer konti ja siis ootamatult maha pillanud.

"Raske laps sul!" ütles vanaeit Reno emale, kui see hirmunult poja juurde jooksis ja ta  sülle haaras. Reno oli sel ajal küll veel väga väike, aga ta märkas vaartädi silmis selget kurja sädet.

Ükskord, mäletas ta, läksid nad emaga tädile külla. Ema ei tahtnud Renot kaasa võtta, aga last polnud kuhugi jätta.

"Ole minu ligi ja ära tädi pahanda!" õpetas ta poissi. "Hoia mu käest kinni!" Reno noogutas tummalt.

Kui nad läbi metsatuka kohale jõudsid, seisis vanatädi  maja ees tiigi ääres. Tal oli käes rabelev ja siputav kott, mille külge eit parajasti kivi sidus.

"Tere, Marta!"  tervitas ema aupaklikult. "Kuidas tervis on?"

Vanatädi tõstis pea ja silmitses neid, lai hambutu suu naeratuses pärani.  "Koer, va reo, sai kutsikaga maha - ja see puha värdjas, kolme käpaga! Ei sellest elulooma saa, vette, mis muud." Ta rääkis küll emale, aga vaatas ise Renole otsa ja viskas koti tiiki.

Kostus niutsatus, kui kivi koti vee alla tõmbas. Kuigi Reno pigistas silmad kinni, tundis ta, kuidas kutsika viimased hingetõmbed õhumullidena pinnale tõusevad. Ta tegi silmad lahti ja nägi vanatädi ainitist säravat pilku. Ka tema ei vaadanud tiigi poole, vaid jälgis Renot, salamuie suul. Reno oli siis juba päris suur poiss, aga siis lõugas ta keset õue, nagu jaksas, ega saanud ema kartlikust vaigistamisest hoolimata pidama. Ta jättis järele alles siis, kui jõud otsa sai.

Valjus hääles leidis ta kaitset hiljemgi.


***

Vanatädi suri mõned nädalad hiljem ja Renol oli selle üle hea meel. Ometi kuulis ta öösiti mõnedki korrad selgelt niutsumist ja kraapimist ukse taga.

"Eit tegi kooljalooma" teadis ta korraga, kuigi polnud kooljaloomadest kunagi midagi kuulnud. Sel hetkel sündiski temas otsus Rissa juurde minna.  Ta pidi seda tegema, et ellu jääda, kui kooljaloom ükskord tuppa tuleb.


***

"Hakkame kanakitkumist mängima!" hüüdis Meiko ja lehvitas kätega, endal suu heastmeelest kõrvuni. "Tibu-tibu-tibu! Tule siia, me teeme sinust suppi!"

"Kuule, kana, kas sa inimesejuttu ka räägid?" itsitas Leia ja sudis aiateibaga aida alla. "Kas sa, kana, lendu ka tõused?"

"Äh, loll, millal kana lennanud on?"  tiris Meiko Leiat patsist. "Äkki ta hoopis muneb meile?"

"Jah, kana, mune meile üks muna! Mune meile kohe kuldmuna, sa oled ju selline suur kana!"

"Kuldmuna, Reno muneb meile kohe kuldmuna! Ka-ka-kaaa... Kakab meile muna!"  Meiko lõkerdas naerda, aga Leia vaatas enne igaksjuhuks kahele poole ümberringi, enne kui vennaga liitus. "Äääh, see nüüd laseb sulle kuldmuna, Reno laseb aganaid ja saepuru."

Reno redutas aida all nagu kass, naabrilaste toikad ei ulatanud temani. Need ei julgenud talle järgi ronida, sorkisid niisama.

"Uist, lapsed, mis te siin kisate?" kostus Tamme Mari laisavõitu hääl. "Ema ei andnud kodus tööd teha või?"

Reno nägi aida alt ainult Tamme perenaise jämedaid jalasääri, kuid needki mõjusid kindlustandvalt.

"Me ... niisama."

"Mille te nüüd sinna ajasite?" kummardus Mari ähkides aida alla vaatama. Kui ta silmad sealse hämaraga harjusid ning ta Renot nägi, ohkas ta: "Oh sa halastaja ristivägi!" ning tegi igaksjuhuks ka ühe märgi, mis kurja silma vastu kaitses.

"Tehke, et siit kaote! Lastel aru peas!" Mari kihutas Meiko ja Leia minema ning kadus ka ise kiirema kõnnakuga kui tavaliselt.

Reno ronis ettevaatlikult peidupaigast välja, kloppis särgi puhtaks ja jäi pead väänutades aida ette seisma.  Ta käed olid ebatavaliselt pikad ning neil oli kummalgi neli sõrme. Üks õlg tuikas valusalt – koht, kuhu Meiko teda varitsusest kaikaga oli tabanud. Löök tuli ootamatult, nagu ka see, et väike Leia oli koos vennaga, ja naeris.

Ükskõik, kuidas ta ka ennast talitseda püüdis, värisesid ta jalad ikka edasi. Kui ta lõpuks kaotas ka võitluse pisaratega, tagus ta  oma vigaseid käsi vastu krobelisi palke, kuni nutt järgi jäi.


***





"Mis sa sellest värdjast üldse alles jätsid?" kuulis Reno köögist saunanaise sosinat.

"Mis sa hullu juttu ajad! Laps magab teiselpool ahju, kuuleb veel... " oli ema tõrges. Saunanaine oli teada latatara, käis ja seletas mööda küla ja raiskas teiste aega- aga keegi ei julgenud  teda otse pahandada. Räägib pärast ei tea mida ja uskujaid leidus ikka.

"Ah... ega ta ei kuule. Misasja sa temaga teha mõtled küll? Laps puha värdjake ju... Oleks mulle omal ajal paar rubla andnud, oleks kõik kenasti. Oleksid ehk mehegi leidnud veel... " heietas Saida edasi.

"Lase olla pealegi... Isegi tööd teeb ja... " kostus ema vaikne hääl. Reno hoidis hinge kinni.

"Ära lori, mis tööd - nende kätega? Ja rahvas sosistab, et ta peaga pole kah asi korras... Käib teine öösel metsas möirgamas. Mis sa selle kohta öelda oskad? Äkitsi on hull ka veel?"

Ema vaikis.

"Peidab ennast metsa ära ja siis möirgab. Justkui kurjad vaimud oleks. Jahimehed ehmatasid päris ära, mõtle, nad ju täismehed ja mitmekesi metsas, aga see hääl oli kõhedaks võtnud.  Hakkasid siis ikka hääle poole hiilima, sest kõrtsmikul oli hõbekuul püssis... tead isegi, mis. Ja leidsid selle põõsastest, endal silmad pahupidi, ainult valged väljas... aga möirgas nagu vana karu, suust jooksis ila nagu poolemeelsel. Mets ümberringi kottpime. Olekski poiss peaaegu hõbekuuli saanud. Mis sa selle peale kostad, ah?"

Ema ohkas väsinult. "Eks ta üksi mängib, mis tal pähe tuleb, mina ei tea... "

"Sa ole ettevaatlik! Mina olen sind igatahes hoiatanud."

Ema ja Saida tasandasid veel häält, nüüd ei saanud Reno enam nende sosinatest aru.

"Sure ära!" mõtles Reno ja viha täitis kogu ta keha nagu teine vereringe. Läbi selle tundis ta isegi seda, et ta mõlemal käel on neli sõrme ja mitte ühtegi pöialt. "Ma tahan, et sa ära sureks. Sure! Sure!"

Saida sosistas veel mõned ma ju hoiatasin- moodi kõlavad sõnad ja kobistas uksest välja.

***

Vanaeit suri peagi, külmetus olla hinge võtnud.  Külas mäletati veel mitu aastat eide irevil suud, justnagu oleks teine enne teise ilma minemist midagi väga koledat näinud.

Ema istus sel õhtul Reno voodiveerel. "On sinuga kõik korras?" küsis ta lõpuks.  Reno noogutas innukalt.

***

Lõpuks tuli Rissa hoiatama. Ta leidis Reno heinamaalt heina kaarutamast. Poiss kasutas reha  vigastest kätest hoolimata väga osavalt, sülitas ainult pihku sagedamini kui need, kellel pöidlad olemas. Vana naine vaatas hetke, kuidas poiss heina kaarutas, ja  astus siis lähemale.

Rissa oli väga vana ja  Reno märkas, et  oli kühmuvajunud naisest juba pool pead pikem. Rissa juuksed olid hõredad, roosa pealagi paistis selgelt hallide ebemete välja. Vanamoori lõug tudises rohkem kui Reno seda mäletas,  ja tema kühmulised, maksaplekke täis käed kuulusid surmale, veider oli näha neid liigutamas.

"Rissa, sa oled vana." ütles Reno kõlavalt. See oli nii tõsi, et muud jõudu polnud vajagi. "Sa sured varsti ära."

"Sina oled ainult üks vigane kutsikas!" ütles Rissa talle sama kindlalt vastu. Temagi teadis just neid õigeid sõnu...

"Kui sind enam pole, siis kuulub kogu meie kant mulle." Reno peaaegu naeratas, kui ta seda ütles. "Mul aega on. Sina.. sa ju ei näe enam kevadetki."

"Sinu aeg on lühem, kui arvad!" käratas Rissa. "Ja sina ei sobi siia. Sa pole muud kui üks kurjavaimu mardus, maanõida sinust ei saa, uhkust ja ülbust oled ülearu täis!" Reno ei osanud midagi öelda, voolis ainult rehavart pihus.

"Mina kaon ära küll, aga siis tuleb keegi teine ja sul pole midagi ütlemist. Annaks jumal, et see oleks ometigi naine. Lisaks sellele, et sul hinge sees ja pöidlaid küljes pole, on sul ju veel noks püksis kah. Ptüi! Ise tahab veel nõiaks, mõtle!" Renol vajus suu ammuli. "Kuradi vanamooriraisk!" oskas ta ainult mõelda. "No mida on temal minu püksi asja?"

"Ääääh, üks kutsikas ikka oled!" parastas vanamoor ja irvitas hambutu suuga ta punastamist. "Ise ronis veel õpilaseks, vaata sa mul! No egas midagi, mina olen oma töö teinud, rohkem ei kuule sa minu käest piuksugi."

Reno põrnitses jonnakalt enese ette ega märganud seepärast, kuidas Rissa minnes talle üle õla pika pika pilgu heitis ja omaette rahulolevalt muigas.

***

Rissal oli õigus. Nad ei saanud Renoga enam kokku, ning peale aastavahetust oli Rissa surnud ja maetud.  Kivi pea peal ja soolaring ümber. Rist kah püsti.

Reno oli kogu kandi ainukene nõid, ainult keegi ei võinud seda veel päris kindlalt teada.


***

Aastad läksid ja inimesed surid. Reno juurde abi küsima ei tuldud. Kui poisi ema tubaseks jäi,  jäi teerada nende  maja ja küla vahel rohtu.

"Küll nad tulevad." teadis Reno.

Ainult ema päris sageli: "Mis küla peal uudist?" justnagu ei teaks, et Renol pole aimugi. "Mind ei huvita! On neil mind tarvis, siis tulevad. Küll häda ajab." Kui naabripoiss Meiko ühel talvel haigeks jäi ja kevadekski voodist ei tõusnud, tundis Reno, et sula oli tõesti käes. Iga hommik tõotas palujat väravas.

"Kui mitte täna, siis homme." teadis ta. "Varsti."  Meikol ei olnud enam palju elujõudu alles ning tema oli noorperemees. Need ei tohi surra.

"Reno!" kõnetas ema teda ühel õhtul, kui nad olid ahjunaereid söönud nagu tavaliselt ja seadsid magama. "Kas sa mäletad, et vana Rissa su käsi ravis?"

"Ei. Ei mäleta. Aga paistab, et ei õnnestunud."

"Ta ei sallinud sind juba siis, aga ta tuli meie juurde kutsumatagi ja tegi, mis oskas..."

"Kahju küll, et ta selline käpard oli." kehitas Reno õlgu.

"Jah, aga...  ta oli kuidagi nagu toeks."

"Sellega, et rääkis, kuidas mind tuleks linaleoauku visata? Kui see sulle toeks oli, siis.... "

"Nojah, aga... ta ikkagi ravis. Mis sest, et oli karmi sõnaga."

"Minu poolest oleks see ravimine võinud samahästi küll olemata olla. Mis kasu sellest oli?"

"Ah, ega muud kui... "

"Mina pole Rissa! Küll nad kuradid tulevad ja paluvad, mul aega oodata on! Mina ennast toppima ei lähe." ütles Reno kurjalt. Ema oli lihtsalt liiga pehme. "Ja kui ei palu, siis kärvavad maha, mis see minu asi on."

"Aga see on ju sinu küla...?" ei jätnud ema seekord nii kergesti järgi.

"Jah! Just! Selles see asi ongi! See on minu küla ja ma teen temaga täpselt, mis ise tahan. Ei olnud ma Rissa jaoks hea küll, ei pea mina tema reeglite järgi tantsima! Ei ole ma hea küll, et paluma tulla, ei pea mina kedagi maha kärvamast takistama! Ma ei hakka kätt ette panema, kui kellelgi teise ilma nii kiire on, et siit ei jõua läbi astuda!"

"Mis nõid sa siis oledki?" küsis ema vaikselt.

"Aga vaata, mina just olengi!" Ema ei julgenud enam midagi öelda, kui poisile otsa vaatas. Reno, kes oli tavaliselt üsna vaikne ja rahulik, oli korraga tige nagu mardus.

"Ja ma saan, mida ma tahan." Reno ronis asemele ja keeras end kõhuli.

"Meikol on mõned päevad veel jäänud..." ümises ta mõne aja pärast omaette, justkui ütleks, et homme tuleb hea ilm.


***


Sel öösel nägi ta kolmandat korda sedasama und. Ta lõrises nagu koer, kes hoiab võõraid oma väravast eemal, möirgas nagu karu, pildus sõrmedest tuld, endal turjakarvad verelõhnast turris.

Ärgates teadis Reno, et tulija on lähedal.

Kooljaloom oli öösel kurjasti ust kriipinud.


***

Neil päevil tulid uued tüdrukud ja sulased. Niipea, kui Reno naabrimajast Kaskmelt uut tüdrukut nägi, teadis ta, kellega on tegu. Ta polnud oodanud, et uus nii avalikult tuleks - ja otse Kaskmele, haige Meiko juurde. Rissa ja Marta poleks nii teinud, kui nad veel siinilmas olid, aga nad olid ka vanad ja kavalad. Pidi kiiresti tegutsema, enne kui uus julgeb avalikult ravima hakata ja külas asjad segaseks ajab.

Reno kaevas heinamaa ääres kraavi, kui märkas, et Kaskme uus tüdruk teda kevadise võsa varjust hiilis. Tüdruk näis esialgu ainult veidi vanem kui tema, aga ta liigutused tundusid ebaloomulikult haprad ja ettevaatlikud. Võimalik, et tegemist oli moondajaga. Reno tegi näo, nagu poleks kedagi märganud ja kaevas hoolega kraavi, kuni oli kindel, et tüdruk vaatamisest isu täis sai ja ära läks. Ta kaevas veel veidi, viskas siis labida maha ja astus kiirel sammul kuusiku poole.

"Kuhu sina siis nüüd lähed?" hõikas ema imestunult.

"Metsa!" heitis Reno üle õla ja oli juba väravast väljas.

Metsa ta läkski, sest kooljajuure varusid oli vaja täiendada. Taskupõhjas oli kolm juurikat, neist piisas ainult selleks, mida ta plaanis, öise loomakese vastu oli aga ka kaitset vaja. Noh, pole viga - ta peab vastu ka värskete, suitsutamata  juurtega.

Lagendik, kuhu ta kõik oma jahisaagid oli matnud, kandis priskelt kooljajuurt, ning ta lõikas seda taskud täis. Kõndis siis salapaigale varjamisringid peale ja lõikas otse läbi kuusiku Kaskme poole.

Ta hiilis ümber taluhoonete, piisavalt kaugelt, et teda ei märgataks, kuid piisavalt lähedalt, et peremaja katuseharja silmas pidada, ja kaevas juured maasse, igaühe kohal sosinal sajatades. Varjamisringe ta nende ümber teha ei saanud, oleks väe kinni võtnud, sellepärast peitis  ta juureotsad lihtsalt väga hoolikalt samblasse. No las see lihverdis otsib, kui tahab, see peaks talle suveni tegevust andma.

Koju minnes oli Reno rahulolev nagu mäger. Kui uus peaks nüüd ainult proovima Meikot sõnuda, teeb ta juurtele tee lahti ja naabrimees läheb kindlalt looja karja. Tüdruk kihutatakse külast häbiga minema. Kolmest juurest piisab, et täies tervises metsamees tühjaks imeda, kui keegi vaid oleks piisavalt loll, et juure ringis ravisõnu proovida, ja muu kui sõnad naabrimeest enam ei aidanud. Rohtudega võis tal küll hinge veidi kauem sees hoida, aga see Renot ei huvitanud. Rohuteed oskas keeta peaaegu igaüks, see polnud mingi kunst.

Polnud küll just ilus asi naabripoissi niimoodi silmusesse visata, kuid Meiko oli selle rohkem kui ära teeninud. Nõida ei narrita.

***

Märg kutsikas istus keset põrandat, tühjad silmakoopad Reno poole. Loom tilkus ja lõdises armetult, kuid tal olid suure koera kollased hambad. Kuigi ta lihast paistsid läbi valged surnuussid, olid ta käpad tugevate küünistega varustatud ning Reno uskus end teadvat, et  jõust neil puudu ei tule. Värske kooljajuur ei olnud nii vägev kui suitsutatud taim ega pidanud looma ukse taga. Siiski hoidis padja alla pistetud juurikas eluka voodist eemal, nii et Reno oleks võinud rahulikult magama jääda ilma seegi kord õnnetut looma vigastamata.

Ta siiski ei uinunud, vaid lamas avalisilmi. Ta mõtles pingsalt ja leidis siis, et ei oleks saanud midagi targemat teha. Uus pidi olema ravija, sest ainult ravija peaks otse surija juurde minema. Ning Reno juba Meikot ei loovuta.

Korraga käis majauks.

Reno kargas istukile, selg hirmuhigine. Sa sinine kurat - polnudki ravija! See oli puhas pettus!

Uksel seisis Meiko, silmad hallid nagu surnutel ikka. Ja hambad nagu kooljaloomadel - pikad ja teravad. Vana, suitsutatud kooljajuur oleks võibolla ka tema ukse taha jätnud, kuid nüüd tuli ta voodile lohiseva sammuga lähemale. Palju lähemale kui kutsikas.

Meiko istus otse Reno ette maha, lõug üle voodiserva ja vahtis sealt üles. Tasakesi libisesid ka käed linale, nii et küüned jäid lõuaga ühele joonele. Täpselt nii kaugele, kui kooljajuur lubas.

Reno unustas vandumise. Tal ei jäänud muud üle, kui hakata sõnama ning pealegi ülima ettevaatlikkusega - uus võis samuti jõuda ühtteist üles sättida, mis sõnu teistpidi keerab ja ta _võis_ Reno kaitsetega hakkama saada. Nooruk ei eksinud siiski kordagi, kuigi tajus mitmel korral silmuseid, ja vihatud naabripoiss lagunes ta silme all. Isegi nii, et oli häda ta hommikuse ärasaatmisega - kui Meiko sellisena Reno majast leitakse, võis asi hulluks minna.

Uue juurde ei saanud ta Meikot sõnuda - see oli kogu Kaskmele kaitse peale pannud. Seepärast saatis Reno surnumehe otse sohu ja temaga tükkis ka kutsika, kuigi sellest elukast oli omamoodi kahjugi. Praegu näis, et vana Marta kooljaloom oli Reno päästnud, sest poleks olnud kutsikat, poleks olnud ka juurt padja all. Poiss muigas rõõmutult.

Hommikuks oli Reno üsna läbi. Vastusõnade vahel põiklemine ja pidev surumine väsitasid kõvasti. Lausudes polnud ta saanud uuele tüdrukule mõelda, kuid niipea, kui öised külalised laukasse vajusid, ronis Reno majast välja ja kontrollis kaitseid. Kõik tundus korras olevat. Peale selle imepisikese augu, mille ta kutsika jaoks oli jätnud ning mille ta nüüd kinni pani. Nüüd võis uus soerd kogu küla ära pöörata, aga temani nad ei ulata. Hetkeks kihvatas kadedus hingest läbi, tegemist oli ikkagi tema külaga.

Kuidas kurat on teised tema vastu musta nõia saatnud? Kuigi ta oli ise väljaarvatu, teadis ta vähemalt nii palju, et üks asi on inimene ravimata jätta, hoopis teine aga tappa. Kas siis uus polnudki teiste saadetud? Väljaarvatu, nagu temagi? Aga mis tal siis Reno külasse asja oli?

Reno turgutas end natuke ning saatis siis varesed välja. Hoiavad uuel silma peal. Ta suutis seda loitsu hoida umbes päevajagu, nii et võis ise samal ajal muule mõelda, aga nii pikka aega polnud vajagi. Varude täiendamine ja veel mõned olulised teod võtsid ainult pool päeva.

Ta kiirustas metsas, sest tuul kandis ärevaid sõnumeid. See ohkas ja ümises nagu elusolend, rabistas lehti ja keerutas heina. Ronk, va mustlind, kraaksatas üheainsa korra, kui Reno lagendikule astus, ja ei tõusnud lendu. Rebane, keda ta kohtas, seisatas, vaatas teda hirmutult ja keeras siis laisalt vasakule. Sabaots paistis tüvede vahelt nagu pilge. Oks, mille ta pihlakalt murdis, oli seest mäda. Hoiatusi oli rohkem, kui ta jaksas tähele panna. Vastane oli väga vägev.

Korraga tajus ta, et vastaseid oli rohkem!

Kui Reno vastu õhtut külla tagasi läks, olid ta taskud pungil ja külatüdrukud põrkasid ta naeratust nähes ehmunult teerajalt kõrvale. Reno silmad lausa hiilgasid ja ta ümises eneselegi märkamatult vaikselt laulda.

Ta pesi end, pani puhta särgi selga ning tegi ikka veel ümisedes koldesse tule. Puistas leekidesse mõned peotäied taimi ja istus siis kolde ette maha. Tõmbas suitsuste kätega ringi ja lausus selle tugevaks.

Tunnid läksid.

Leegid praksusid hubaselt, ning tuul undas korstnas. Kaks.... ei, kolm. Neid on kokku kolm ja nad on kõik juba külas. Kes need teised on? Ravijad? Moondajad? Nägijad? Või suunajad, nagu Reno? Kui neid oli kolm, siis oli neil järelikult kiire. Tema võis oma urus oodata.

Öökull huikas.  Reno pööras pead hääle suunas, kuid jälgis pilguga leeke. Siis liigutas ta suud, torutades huuli nagu oleks vastu huiganud. Lind hüüdis veel. Reno pilgutas kiiresti silmi ja hetkeks peegeldusid leegid vastu suurtelt kollastelt silmavalgeta iiristel. Keegi läks metsas lendu, libisedes hääletu varjuna üle kastese sambla.

Reno tajus kuklaga pilku, pööras pead ja nägi mustavas aknaruudus kahvatut nägu. Hägune kate peitis näojooned, paistsid ainult silmade ja suu tumedad koopad. Reno keskendus ta kulmude vahele ja püüdis väänata. Hetk vaikust, siis kadus nägu akna tagant ja ööst kostus pilkavat naeru.

Kolm tugevat koputust uksele. Enne kui Reno jõudnuks liigutada, lendas see pärani ja tuppa visati raske tomp, mis lõhnas värske vere järgi. Reno silmitses seda, väristades külma õueõhu käes õlgu. Põrandal lebas maharaiutud pea, hallide salkude ja laia nöbinina järgi tundis ta ära Kuusemäe perenaise ja tuttav ängikihvatus hinges tuli tagasi. Nad olid tema külas sees ja tegid, mis tahtsid. Mustad nõiad.

Korraga lõi pea silmad lahti ja sosistas midagi. Kuusemäe Anne muidu nii ürgrahulikud helesinised silmad olid pärani, verd täis valgunud ja keel ei tahtnud sõna kuulata, vaid lätsus kohmakalt vastu kuivavat suulage ja pundus ta vanade hammaste vahelt tuima lihakäntsakana välja. Reno surus huuled kokku ja otsis. Lõpuks julges ta vastusõna öelda ja pea lagunes põrandale laiali, muutudes veriseks saviks, turbasamblaks ja millekski väikeseks, mis tegi selle segu sees oma viimaseid liigutusi.

Poiss pühkis otsaeest higi. Vastased tahtsid ta endast välja viia, kuid temal oli vaja veel vastu pidada ja oodata.

Ema magamiskambri uks käis lahti nagu tõmbetuulest ja Reno süda võpatas. Ei paistnud palkseinu ega ema voodi valgete linadega kaetud otsa, tundus, nagu poleks seal kunagi tuba olnudki, sest uks viis aeda, peenardeni, mis asusid tegelikult magamistoa taga.

Reno teadis, et nad löövad kõige nõrgemasse kohta, ta oli selleks ette valmistunud, kuid seda oli ikkagi raske välja kannatada. Ta oli ema ümber kaitseid üles tõstnud, niipalju kui oskas, kuid praegu ei saanud ta mitte mingil juhul uurima minna, kas nähtu oli tõeline, või oli tegu moondaja trikiga. Jäi ainult loota, et kaitsed töötasid. Ta lisas tulle mõned taimed ja hoidis käsi suitsus.

Katuselt kostus rabinat. Ta oli jätnud katuse mõnest kohast kaitsmata, nagu poleks tal piisavalt jõudu, ja paistis, et vähemalt üks oli selle peale tulnud, et ülevalt rünnata.

Reno tundis, kuidas miski hingamisele surus. Rinnakorv vajus sissepoole, nagu pigistaks küla sepp teda oma seakintsujämeduste kätega, ja hing jäi kinni. Ta surus lõua rinnale ja tugevdas ringi. Katuselolija sai vastupanust hoogu juurde ja surus veel. Akna tagant kostus sajatamise sosinat. Naisehääl, küllap Kaskme tüdruk.Tuli praksus. Reno surus söestunud taimevarre pihku ja hakkis hingeõhku, lükates üles kõrvetavalt kuumi vooge. Katuselt kostus vihast urinat ja poisi hing löödi jälle kinni. Ta naeratas pead väänutades, vastane hakkas hoogu minema, see oli hea. Allteadvus hoiatas, et akna taga sosistaja lõhub juba ta kaitseid, kuid tal polnud mahti sellega tegeleda.

Öökull huikas. Lõpuks ometi. Reno nägi ülevalt alla vaadates oma maja katust ja selle harjal istumas kõhna kahvatunäolist keskealist meest. Ta liigutused olid närvilised ja kiired nagu jahtipidaval rebasel. Toasistuv Reno hüüdis kulli ja tõmbas nendevahelise sideme kokku. Võõras jäi nende nelja silma vahele ja märkas seda liiga hilja. Nüüd vallandas Reno kogu suitsust püütud jõu, peegeldas seda linnu metsikutes kollastes silmades ja surus siis hooga võõra kuklasse. Vanad peatasid südame, kuid Reno meelest oli see rumal. Süda polnud pooltki nii tähtis.

Võõras nõid vajus katuselt alla, hall ollus ninasõõrmetest voolamas.

Öökull otsis teist, seda, kes oli akna taga sajatanud, kuid ei näinud enam kedagi.

Teine nõid oli kulli huiget märganud ja põgenenud.

Reno ootas veidi, kuigi suutis oma kärsitust vaevu ohjes hoida. Ei kostunud ühtegi häält. Ka öökull ei näinud midagi kahtlast. Lõpuks usaldas ta linnu minema lasta ja hakkas kolde ees istudes ettevaatlikult oma kaitseid kontrollima.  Need olid peaaegu korras, mõnes kohas oli sajataja küüned vahele saanud ja natukene katteid rebinud. Järelikult pidi ema ja tema magamistuba olema seal, kus ennegi, uksest paistis lihtsalt moondus. Reno asus selle süda otsima, leidis vihje ja sõnas vastusõna. Pilt muutus häguseks ning lõpuks nägi ta magamistuba täpselt seal, kus ennegi. Kuulatas kergendusohkega ema sügavat hingamist ja tundis alles siis pöörast võidurõõmu. Ta kargas püsti ja tantsis mööda kööki, kuni unine ema taganttoast pea välja pistis ja küsis, kas temaga kõik korras on.


***


Järgmisel hommikul läks ta Kuusemäele ja küsis Anne järgi, mõtlemata hetkekski, et teeb midagi ebatavalist. Lahingu ärevus oli veel hinges, sõda käis ja ta oli esimese lahingu võitnud, ta oli võitja ja võis teha, mida tahtis.

Aias töötav peretütar vaatas teda umbusklikult, kuid siiski aukartusega ja juhatas kööki. Anne sõtkus pika laua taga leivatainast, ise küünarnukkideni jahune. Nõiapoissi nähes tardus ta paigale. Reno noogutas rutakaks tervituseks pead, astus perenaise juurde ja kompas oma ämblikusõrmedega ta kaela ja kukalt. Vana Anne oli nii ehmatanud, et isegi ei võpatanud puudutuse peale. "Ptüi, kurivaim, ihuliikmed olid nagu kinni jäätanud!" ohhetas ta hiljem.

Reno näis oma veidra tegevuse tulemusega rahule jäävat, sest ta ümises heatujuliselt ja, mille peale vana naise hämmastus veelgi suuremaks muutus, pilgutas talle üht suunurka kergitades silma. Tegi siis oma vigaste kätega nagu muuseas ta rindade kohal paar liigutust - soe hakkas, lausa kuum, isegi ehmatusekangestus hakkas järele andma - ning astus siis, ikka edasi ümisedes, uksest välja.

Peretütar tuhises tuppa, nagu oleks ukse taga oodanud: "Mis see tahtis?!" pahvatas ta. Anne istus pingil, taignased käed risti põlle peal, ja kehitas suuri silmi õlgu. "Issake, no kust mina tean!"

Alles õhtul, kui ta saunas rindu kombates märkas, et kõvad tükid, mis talle varem muret valmistasid, olid kadunud, hakkas ta mõtlema, et ehk... Ta polnud küll kuulnud, et Reno kedagi kunagi aidanud oleks. Ja see, et Kaskme Meiko ära kadus...? Vaenlased olid poisid ju alati olnud?

Mälestus nõiapoisi sõrmede alt rindu löönud soojusest aga hajutas pikapeale kahtluse. Mida muud sai see olla? Kõvad tükid olid täiesti kadunud, niisama nad juba ei läinud. Kuusemäe Anne oli aus naine ja ei tahtnud võlgu jääda. Ta sidus terve leiva koos suitsusingi ja võipütiga kompsu, lisades siis veidi järele mõeldes ühe oma hõbesõlgedest - ema pärandus, ema aga oligi sama tõvega looja karja läinud, ja astus päise päeva ajal läbi küla otse nõia maja poole. Ta kompsu mõõdeti pika pilguga, alguses arusaamatuses, siis tekkiva kahtlusega ning talle vaadati kaelu küünitades järgi. Anne kuulis sosinaid selja taga. Mis siis sellest, ega ta paluma ei lähe, tema läheb töö eest tasu viima.

Reno töötas aias, paistis teine nii kõhetu ja noorena, segaduses Anne tulekust, et vana perenaine ei osanud õieti öeldagi, mispärast ta seda poisikest üldse kartnud oli. Praegu hoidis see kompsu oma mullaste kätega nii ettevaatlikult, nagu kardaks riiet ära määrida ega osanud midagi öelda või kuhugi vaadata. Kui pilk kogemata ravitud rindadele sattus, punastas poiss juuksejuurteni. "Issake." mõtles Anne ja naeris omaette. "Kuidas ta seda üldse teha söandas?"

"Ole siis tänatud." ütles Anne hüvastijätuks ja siis, uitmõtte ajel, väravalt: "Kui kunagi abi peaks vaja olema, tule ainult ja ütle."

Reno saatis Annet pilguga, kui see künkast üles küla poole rühkis ja märkas, et neist mõnest käimisest on nõlvale silmaga nähtav teerada tekkinud.

Kompsust tuli suitsuliha ja ahjukuuma leiva lõhna. Reno viis kingi ettevaatlikult kööki ja ulatas õlgu kehitades emale.

***


Vastu õhtut läks Reno uuesti metsa. Oli vaja sooservalt läbi astuda, võtta taskutäis kaile ja natuke samblajuurt. See pidi olema värske, muidu polnud kasu.

Võibolla tuli see sellest, et ta mõtles liiga palju õhtust ja pidas sellest hoolimata vareste valvet piisavaks, võibolla segas teda Anne külaskäik, et ta ei märganud jälitajat enne kui see talle täpse käega munakivi kuklasse lennutas. Reno jalad vajusid alt ära nagu oleks nad vatist. Enne, kui maailm pimedusse kadus, märkas ta kuuselatvade vahel taevas heljuvat kulli ja viskas metsiku tahtejõupingutusega lingu üles. Keha tahtis järele anda, pimedusse vajuda, lõtvuda, puhata, vaim piitsutas surmahirmust ajendatuna viimast teadvusesädet, hoides seda kõige loomulikkuse vastu ärkvel. Ilma suitsuta lindu püüda nõudis tohutut pingutust ka täie teadvuse juures, liiati siis pimeduseilma piiri peal vaakudes, kuid surmahirm andis jõudu ja Reno tundis, et just siis, kui ta sõrmed lingult libisema hakkasid, andis linnu tahe järgi.

Latvade vahel varju otsides nägi ta puude vahel jässakat meest, kes kandis lühikest tumedat mantlit ja kaela ümber tervet peotäit luust voolitud talismane. Miski ta liigutustes vihjas kõrtsikaklustele.

Mees astus  ettevaatlikult ligemale, viibates veel ohutust kaugusest maas lamava Reno poole käega. Teadvust leidmata naeratas nõid õelalt ja tõmbas vööl rippuvast tupest laia teraga jahinoa. Oli selge, et ta eelistas lihtsaid lahendusi, selliseid, mille peale Reno oma vastses nõiauhkuses polnud tulnudki.

Reno istus oksale ja keskendus. Paistis, et teadvusesädet leidmata ei vaevunud võõras kaitsetega jändama, poiss ei tajunud ühtegi. Mees astus kiirel sammul lamaja poole, nuga löögivalmilt käes. Kummardus, võttis lühikeseks tugevaks löögiks altkäe hoogu. Reno suunas kogu jõust, kuigi pea käis eelmisest pingutusest veel ringi. Õnnestus, kuid mitte täiesti. Mehe löök läks mööda, tabades lamavat Renot kõri asemel õla alla. Võõras tõi kuuldavale vihase möiratuse ja tõmbas vasaku käega kaitseks poolringi, et oma hooletuseviga parandada. Reno oli valinud aga teise rünnakusuuna, sellise, mida löömavend kahtlustadagi ei osanud, ning kui võõra oma käsi ta oma noa talle kõrri lõi, oli juba liiga hilja.

Reno lendas lähemale. Linnu kehas poleks ta kauem vastu pidanud, seepärast tuli riskida - ta vahetas keha tagasi ning tajus enne teadvuse kustumist õnnelikult, et inimesekeha siiski elas, sest see pakitses üleni tervest elusast valust.

Kui ta toibus, oli juba pime. Sohu minna oli hilja, pealegi lõhkus pea valutada. Haav küljes tuikas, kuid verejooks oli kinni jäänud. Ta jättis võõra laiba sinnasamma metsa alla ja hakkas ettevaatlikult kodu poole minema.

Nõiatüdruk ootas teda majataguses kaasikus. Seisis seal, käed rinna peal risti, hele linane kleit läbi öö kumamas.

"Noohoh, sa oled ju õige läbi." pilkas ta. "Hale sind vaadatagi. Said Randoga kokku, jah?"

Reno vaikis. Tüdruk tõlgendas seda valesti. "Oh, olgu pealegi, mis ma sinust ikka piinan, saab sust sitast lahti." Ta ütles paar sõna ja Reno tundis õudusega, kuidas ta jalad muutuvad tundetuks ja külmaks.

"Oota, ütle mulle vähemalt enne, miks te siia tulite?" hüüatas ta, hääles nii ehedat kui ka teeseldud hirmu.  "Sa ju ei karda, et ma nüüd enam eest ära jookseks..." Tüdruk muigas üleolevalt ja viskas patsi seljale.

"Isegi seda sa ei tea? Kus sa elanud oled? Valged surusid meid muidugi. Ütlesid, et sind ei kaitsta ja kui üks meist sinust jagu saab, jäetakse ta siin külas rahule. Mõtle ise, nad on parem musta nõiaga nõus kui sinusugusega, sest meie vähemalt teeme midagi. Orav ja Rando olid ju päris head, väsitasid su kenasti ära, aga küla jaoks poleks neist suuremat kasu. Aga mina oskan ka ravida. Nii et... " ta laiutas naeratades käsi. Siis kadus sõbralik ilme ta näolt, nagu poleks seda olnudki, ja ta tõstis käe.

Renol oli olnud hetk toibumiseks ja ta kasutas seda parima äranägemise järgi. Ta otsis üles oma unenäo ja ammutas sealt jõudu.

"Ma tean, kes ma olen, ma võitlen teiega!"

Selle kahvatunäolise moondajaga, vanade valgetega, kes ise ei julgenud näole anda, kuid saatsid talle need hullud koerad kraesse, kõigiga. Raev kumas ta sõrmeotstest punase tulena ja ta lausus, nagu lausuks ta hinge seest. Musta nõia nägu moondus ja ta vastusõnad plaksusid piitsana üle Reno laiendatud piiride. Nooruk tundis hoope, kuid jättis valu märkamata.

Reno lennutas tuld. Tüdruk tõstis üles kalgi külma, mis mähkis end ümber lausuja, lõigates ta kuumi kaari ja muutes heina hallast valgeks. Reno vormis raevu ja saatis teele hõõguvaid tuleodasid, mis purustasid teele jäävaid kasetüvesid, lennates tüdruku suunas nagu näljased lohed. See hüüdis alla tuule, mis tulenooled enda keeristesse tõmbas, tagudes neid vastu puid hootuks. Ümberringi langesid purustatud tüved, tuul rebis oksi ja pillutas sädemepilvi lausujate poole.

Siis ei vaevunud Reno enam tuld hüüdma, ta loopis toorest raevu teise pihta, tundes, kuidas see iga hoobi all võpatab ja kuidas ta kaitsed aegamisi järele annavad.  Temal oli aega küll, sest kibedust oli kogunenud väga palju, need varud ei saanud otsa veel niipea.

Lõpuks must nõid enam ei rünnanud, vaid püüdis end ainult kaitsta. Reno ei lasknud tal põgeneda, vaid lennutas ta teele lõõmavaid kerasid. Ümberringi põlesid kased, üks tüvi langes üsna tema lähedale, kuid ta isegi ei märganud.

Lõpuks vajus tüdruk käpuli maha ja Reno nägi, et ta ei jaksanud enam. Ta kogus viimase, kõige tulisema ja kõige kauem hoitud viha hingepõhjast kokku ja lajatas sellega täiest jõust. Karjatus. Siis kummaline vaikus, täis ainult hävitatud kaasiku praksumist. Tüdruku asemel paistis hall põlvekõrgune kivi.

Ohates langes Reno maha, põletades käsi kaskedelt lennanud hõõguvate sütega. Ta oli kummaliselt tühi, puhkas, põsk vastu mulda, kuulates tule praginat.

Vanaisa kaasikust oli kahju.

Ta lamas jõuetu ja nõrgana nagu pime kassipoeg, jaksamata ennast liigutadagi ja teades, et ei suudaks enam kunagi sellist lahingut pidada. Mõne aja pärast püüdis ta end püsti ajada, kuid jalad ei kuulanud sõna. Need olid altpoolt põlve täiesti tundetud - must nõid tundis oma tööd. Reno püüdis vastusõnu otsida, kuid väsinud meel libises võõra loitsu pinnal ega haakunud kuhugi. Lõpuks jättis ta selle sinnapaika ja hakkas käpuli kodu poole ukerdama.

Mõned söed jäid ettevaatusest hoolimata käte ja põlvede alla ja põletasid nahale vesiville. Haav õla all oli uuesti lahti tulnud ja ta tundis sooja kleepuvat vedelikku mööda külge alla voolavat, kuid kodu katus juba paistis.

Tahtmata ema hirmutada, roomas ta lauta heintele ja jäi sinna magama.

***

Paranemine võttis aega. Randol oli olnud kuri nuga, haav mädanes ja kiskus palavikku üles. Reno ei jaksanud ennast õieti sõnada, pea oli tühi ja kumises nagu kirikukell. Ema sidus haava ja hoolitses ta eest, võideldes kannatlikult poja palavikuga.

Läks nädal, enne kui Reno end piisavalt selgelt tundis, et õigeid taimi koldesse visata ja suitsu toega haava sõnada. Siis paranes ta juba kiiresti, ainult peavalud olid visad minema. Jalgu ta aga alla ei saanudki. Otsis iga päev, kuhu võiks vastusõnad haakida, kuid see lõppes alati kohutava peavaluga, mis kestis tunde. Sellest vaevu toibunud, alustas ta uuesti, kuni silmadetagune jälle tuld lööma hakkas.

Tegelikult ta juba aimas, mida peaks tegema, et loitsu maha võtta, kuid seda ta paraku lihtsalt veel ei osanud. Tüdruk oli vaja tagasi tuua. Ega see kiviks muutmine meelega ei käinud, ta polnud kaugeltki nii võimas. Ta võis ju üritada õppida, kuidas seda tagasi võtta, aga see nõudis aega. Kivi ei kadunud kaasikust kuhugi ja teades, kes seal sees kükitab, oli nii ehk rahulikum.

Ühel hommikul, kui ta pingil istudes rehapulki voolis - mida targemat ta selliste jalgadega teha saigi - ütles ema tuppa astudes nagu muu seas: "Ristja Madli läks mööda, ütles, et isa olla väga haige, köhib kõvasti, verist, ja nõnda halb on, et tööd teha ega midagi ei saa. Hea mees on, aga nüüd on tal varsti vist minek. Madlist hale, kui ta nüüd sinna üksipäini jääb, ega temasugusel pole meest lihtne leida. Ristja pole ka mingi suurem asi koht, oleks siis see... Kuule, ega sa ei näinud, kuhu ma luisu panin, kas jätsin siia kööki?"

Reno osutas peaga lauanuka poole. Ema läks viimasel ajal üha hajameelsemaks, seda oli raske mitte märgata.

Ema noogutas luisku nähes heatujuliselt. Siis oli ta jälle läinud ja Reno võis edasi voolida.

Töö ei tahtnud enam minna, vägisi tulid meelde Kaskme valetüdruku sõnad: "Nad eelistavad isegi musta nõida sinusugusele." Teisest küljest, mis oli temal asja sellega, mida kari vanasid valgeid arvas? Ta meenutas Rissat, selle tudisevat lõuga, Martat ja tema õelat pilku, kui ta kutsikat uputas. Kui nemad olid valged nõiad, siis oli see valgus küll õige viltune. Temas ei olnud enam  raevu, kui ta nende peale mõtles, tal oli lihtsalt ükskõik. Nad olid surnud, kõdunegu rahus.

Vigased käed rehapulga ja noaga puhkasid süles. Ristja vanaperemees? Milline ta õieti oli? Meelde tuli lai lühike habe, jässakas kogu, hall linane särk, sageli puulaaste täis. Jah, seesama, sest isal olid samasugused kõõrdis silmad nagu tütrel. Korraga mäletas Reno, et et vana Ristja oskas häid vilepille teha. Polnud aimugi, kust ta seda teadis, sest et vaevalt oli vanamees ühtegi neist talle teinud, aga ta lihtsalt teadis. Nägi voolivaid käsi, erinevalt tema pikasõrmelistest ja veretutest tugevaid ja pahklikke, rehapulga asemel pajuoks, tööst rõõmu tundes vaikselt nikerdamas. Nojah, küllap see oligi nii. Ta pani rehapulga ja noa ära lauale ja esitas endale lihtsa küsimuse: "Mis takistab mind minemast?" Midagi ei tulnud pähe. Ta võis sama hästi ka minna, sest ravida ta oskas. Ta meenutas Annet ja tunnet, mis kellegi ravimine temas eneses tekitas.

“Miks ma peaksin minema?” arutas ta teistpidi. Kah ei tulnud midagi pähe, kui ainult, siis vana Ristja vilepille voolivad käed. Sama hästi võis ta ka minemata jääda. Veelgi hullem, sama hästi võinuks ta sealtsamast pingilt vana Ristja sellisesse silmusesse visata, et see uinub ja enam ei ärka.

Reno võttis taskust vaskmündi ja keerutas seda sõrmede vahel. Ta viskas münti, vaatas tulemust ja kehitas õlgu. Viskas igaks juhuks teine kord veel. Toppis siis mündi taskusse, kloppis püksisääred laastudest puhtaks, laskus neljakäpakile ja asus küla poole teele. Jalgsi oli külla paarkümmend minutit, aga temal võttis see rohkem aega.

Reno ukerdas kannatlikult, teades, et kodu poole tagasi saab õnneks juba Ristja vankriga.

***

“Noh?”

Kuus nõida istusid metsa all ümber lõkke. Nad olid sellesse vahemaa värava üles tõstnud ja Rissat kutsunud. Vanaeit tuli ruttu, ta oli neid oodanud. Rissa oli vahemaal hulkumisest väsinud, ta tüdimust oli läbi leekide tunda.

“Oli see siis nüüd piisavalt hea?” Rissa kõkutas naerda ning selles kostis ka kübeke kergendust.

“Nojah, ma arvan, ma võin siis minna? Uus nõid on teil ju nüüd olemas ja puha.”  Ta kärsitus lõi lõkkest sädemeid vastu kevadiselt tumesinist taevast.

Tule ümber istujad vaikisid ettevaatlikult. Keegi ei tundnud endas veendumust viimase sõna ütlemiseks, kuigi nad just selleks seal olid. Lõpuks kehitas vanim neist õlgu.

“Jah, küllap sa võid. Mis siin enam teha on.”

Rissa ümises rahulolevalt.

“Viimane aeg. Mind huvitab siin ilmas veel ainult üks asi. Et mida tema ise kord oma õpipoisiga peale hakkab. Aga tühja kah, pole enam minu teha.”

Nõiad vaikisid ja vahtisid leekidesse. Tuli põles sama erksalt nagu ennegi, kuigi Rissa oli sealt läinud ja vahemaa värava enda selja taga mõnuga kinni löönud.

****





Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!