oraakli surm

Eesti Ulmeühingu auhind Stalker 1999

Avaldatud - ka mingis eesti kirjanduse õpikus.


Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista ja murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma lähedust, tundis selle hingeõhku otse kuklas, endal liikmed jäisest hingusest kangestumas.


Vaikse vihkamisega vaatas Oraakel lossiõuel seisvat platvormi: kitsast torni keset suurt lõvipuuri. Ebakindlalt kõikuvale platvormile mahtus üks inimene hädavaevu seisma ja sinna pääses ainult mööda allalastavat silda. Kui kindlust külastas mõni rändrüütel, lasti lõvitorni rippsild alla ja Oraakel viidi platvormile. Iga kord, kui Oraakel ennustuse lõpetas ja rüütel mineviku kohta kuuldu õigeks tunnistas, lasti rippsild uuesti alla ning ennustaja võis värisevijalu platvormilt lahkuda. Nende kahe hetke vahele mahtus piinavalt pikk aeg, mil Oraakel, endal hirmuhigi mööda nägu alla voolamas, sõnu ettevaatlikult ritta seadis, püüdes surmahirmust teravnenud meeltega rändrüütli näoilmest, liigutustest ja hoiakust välja lugeda, mida peaks ütlema.


Kõigepealt püüdis ta osavalt vihjata. Mõnikord oli kuulaja näost selgelt näha, millal ta tõde tabas ja siis oli edasine juba lihtne - pidi vaid sobivaid seoseid leidma. Hirm tegi ta silmad selgeks ja mõtted kiireks ning seepärast oli rändrüütel peagi kui avatud raamat ta ees, tema pööras vaid lehti ja sai neile kirjutatud sõnadele hääleks. Inimlike kirgede ja needuste maailm ei olnud ju eriti suur ning oh kui leidlikuks tegid need suured kräunuvad kõrbekassid platvormi all...


Teinekord aga nägi ta kuulaja liikumatust näost vähimagi tundevirvenduse tabamiseks nii ränka vaeva, et kui ta lõpuks sõrmed rüütli raamatukaane vahele sai, tundis ta, et on üle noatera pääsenud. Siis oli ta hääl ebakindel ja kõlatu, kuid rändrüütel sulges siiski ennustuse lõppedes nõusoleku märgiks silmad ja lahkus vaikides -- mingi ime läbi ei olnud Oraakel eksinud. Neil kordadel pidi ta enne platvormilt lahkumist natuke seisma ja puhkama, laskma kuumal kõrbetuulel endast üle voolata ja ootama, et jalad enam nii hullusti ei väriseks, et ta sillale minnes ise alla lõvide juurde pudeneks.


Miks ei lasknud nad tal lihtsalt tulevikku ennustada?! Kui lihtne see oleks olnud! Nii palju raskem oli möödunust rääkida... Ometi öeldi, et ei saa uskuda tulevikuennustust, kui Oraakel ei oska näha minevikku. Ning oraaklil, kes vääratab, ei ole jumalikku valgust, petis aga on surma väärt...


Oraakel lootisn, et on lõpuks oma osaga leppinud: küllap oligi temale määratud pidada igapäevast võitlust, andes inimestele usku jumala häälesse ning kandes häbiväärse saladusena teadmist, kui ekslikud ja juhuslikud olid ta ennustused. Ta oli loobunud palumast jumalikku valgust ja lootis vahel pimesi, et huupi öeldu oligi mingil arusaamatul viisil kõrgemalt poolt juhitud. Liiga ränk oleks olnud selles kahelda -- ometi seisis ta iga kord, kui ennustust lausus, silmitsi tõega, et ainsaks abimeheks oli ta enda salalik mõistus ja surmakartusest sündinud leidlikkus, seetõttu ootas ta iga kord eheda hirmuhigiga, kas öeldu ikka õigeks kuulutatakse.


Ja nüüd ratsutas too hallikspleekinud pleedi mähkunud kuivetu rändur kantsiväravast sisse, andis valdjale väärilise andami ja nõudis oraakli ennustust. Rändrüütlid ei palu iialgi. Oraakel ei ütle kunagi ei... Isegi mitte siis, kui külalise nägu on nagu raudkivist tahutud ja ta käed on elutud nagu laibad kõrbeliival. Kui ta kilp ei kanna vappi ja ta rõivad on ühegi tikandita, kui ta kaelas pole talismani ega sõrmedel sõrmuseid ning kui ta kulmude vahele ei ole põletatud ta usutunnistust. Mida võib Oraakel öelda? «Oled rändur ja su selja taga on pikk teekond...» Seda Oraakel lõvitorni ütlema läkski -- mis edasi, sellest ei olnud tal aimugi. Oli vaid lootus, et ehk aitab juhus teda selgi korral...


«Oled rändur ja su selja taga on pikk teekond,» lausus Oraakel, püüdes kitsukesel platvormil tasakaalu hoida. Lõvid jooksid puuris rahutult ringi. Hoovi kogunenud õukond kuulas hinge kinni pidades Oraakli iga sõna, sest tema suu läbi kõneles ju jumal. Ja, kes seda teab, võibolla ootas mõni ka seda, et ehk eksib see vanamees lõpuks ometi ja pakub lõvipuuris hoopis õõvastavamat meelelahutust.


Rändrüütel seisis aga vaikides, liikumatult nagu raidkuju. Näis, et ka ta pikad tumedad juuksed jäid tasasest kõrbetuulest puutumata ja et isegi ta riidevoldid olid tardunud. Higi voolas üle Oraakli otsaesise. Mitte midagi. Ta ei osanud mitte midagi öelda.


Õukond ootas. Oraakel otsis ikka veel... Higinired valgusid ta pöetud kulmudelt silmisse ning ta pilgutas neid hirmunult, sest teraselt näha oli ta ainus lootus. Ta uuris pingsalt rüütli näojooni, vahtis talle januse häbitusega otse silma, püüdes tabada mingitki virvendust. Vahepealne aeg tuli täita lihtsamate oletustega, mida kuuldes õukondlasedki kõveralt muigasid, kuid mis ometi valed ei saanud olla -- vaja vaid õigesti sõnastada.


«Sa kuuletud iseendale ja oma pühendumisele» -- see kehtis kõigi rändrüütlite kohta, nii et see ei saanud valesti minna.


«Sa oled aja möödudes õppinud vaikima, su õppetund on olnud ränk ja jäänud hästi meelde...» Kui olukord polnuks nii tõsine, oleks Oraakel muianud, oma kõige suuremat muret niiviisi enda kasuks pöörates, kuid hetkel ei pannud ta pilget isegi tähele. Sest see oli viimane asi, mida ta öelda oskas. Seniniöeldu oli väärtusetu, täiesti väärtusetu. Ta tõmbas hetkeks hinge. Avas suu, et veel midagi lausuda, kuid mõtles siis ümber. Mitte kunagi varem ei olnud ta näinud nägu, mis oleks nii suletud ja ilmetu. Vaikus venis aina pikemaks. Õukond hakkas rahutult nihelema. Kui Oraakel ei pakkunud jumala häält, siis ehk saab seekord muud meelelahutust?


Rüütel seisis lõvipuuri ees ja ootas kannatlikult. Ta ei pilgutanud isegi silmi mitte.


Siis Oraakel otsustas. Ta ei osanud rohkemat öelda, seepärast oli tal vaid üksainus võimalus: tühjast tuulest tuld võtta ja midagi kokku luuletada, tuginedes vaid muljele, mis tal süngelt vaikivast rändajast oli. Õnnetuseks oli see mulje enam kui halb, kätkedes endas ka teravat kättemaksujanu. Sel hetkel vihkas ta võõrast rüütlit.


Oraakel alustas:


«Su minevik on olnud rahutu, täis veriseid taplusi ning alatut reetmist. Ükski inimlik madalus ei ole sulle võõras. Su hing on kantsiks süngetele mälestustele, mis sind eales maha ei jäta. Sa oled oma sõjateel näinud nii palju kannatusi, et kaasinimeste valu jätab sind ükskõikseks. Seepärast oled sa alati üksi, nii üksi, et sa isegi ei oska enam loota kedagi enese kõrvale. Sa ei peatu kusagil küllalt kaua, et seda kohta koduks nimetada, igavene rahutus ajab sind üha edasi, sa hüppad taas sadulasse ja sõidad, ilma et sa isegi teaks, kuhu ja mispärast ning millal sa kord taas peatud. Su sihitus on su eesmärk. Sinna, kust sa läbi oled rännanud, jääb maha õnnetus ning su nime tuletatakse needes meelde...»


Kohkunult kuulis õukond Oraakli ränki sõnu, kuid too ei suutnud enam peatuda, sest tundis, et imelühikeseks hetkeks ilmus rüütli silmadesse tume säratus, mis ta sõnad õigeks tunnistas. Seepärast, kiindudes pilguga kuulaja silmavaatesse, julges Oraakel selle hämarust inimkeelde ümber panna. Ta tundis, et pääsemine ei olegi enam nii võimatu: rüütel oli ta vihast kantud ennustuse peaaegu õigeks kinnitanud.


«Su relv on alati haljas ning kord mõõga tõstnuna ei halasta sa eales seda taas langetades. Kuningad peavad sind hinnaliseks ning igaüks tahab, et võitleksid tema poolel. Sina ei tea aga pooltest ega sõjasõpradest, vaid võitled ainuüksi iseenda jaoks ja selle tasu eest, mida sa võitjana saad.»


Õukond ahhetas: rüütlid olid küll tõepoolest palgasõdurid, kuid... seda niiviisi näkku öelda? Oraakel aga ei lõpetanud ikka veel.


«Su tulevik on lõputu rännak, sa ei saa iial teada, mis on õnn ja rahu, eales ei aita sa kedagi ja eales ei aita sind keegi. Rõõmud põgenevad sind nähes ning haarates sädeluse järgi, kustutad sa selle. Kui püüad midagi ehitada, siis variseb see liivaks. Sa eksled läbi elu kardetu ja neetuna. Kui sa kord hääbud, siis sünnib see nii rängas üksinduses, mida ei saa võrrelda isegi mitte selle eraldatusega, mida sa elu jooksul tundma saad.»


Oraakel värises. Ta oli võõra silmis sähvatanud tumeduse läbi iseenese hirmu ja viha sõnadesse pannud ning lausunud needmise, mille õudus halvas kogu õukonna. Ta oli süüdistanud rüütlit ebainimlikes julmustes, mõistnud ta igavesse üksindusse... ja nüüd ootas ta seda, et rüütel selle õigeks tunnistaks...


Rüütel seisis hoovi hingematvas vaikuses. Kõigi pilgud olid tema poole pööratud. Oraakel ootas hingetuna otsust... Kui kõik, mis ta rüütli kohta oli öelnud, oli tõepoolest tõsi, siis... oleks parem, kui ta oleks meelega valetanud.


Lõpuks hakkas rüütel kõnelema. Oraakel tundis, kuidas süda jättis löögi vahele, kui ta märkas kuratlikku sädelust rüütli silmades.


«Sa oled suur Oraakel, suurim, keda ma eales näinud olen,» ütles rüütel ilmetul häälel. «Läbi sinu suu kõneleb jumal.»


Õukond ahhetas, mõõtes rüütlit õuduses pilkudega. Lausutud tunnustuse tähendus oli kurjakuulutav. Rüütli lähedus täitis neid hirmu- ja vastikustundega, nagu oleks ta laibasööjast raisakull. Mõni heitunum joonistas jõumärke õhku, lootes kurje vaime eemale ajada, ammed peitsid lapsi selja taha, rüütlid mõõtsid võõrast ähvardavate pilkudega, kämblad valvsana mõõgapidemeil.


Oraakel ei suutnud aga oma kõrvu uskuda. Ta oli pääsenud! Ta oli ka see kord pääsenud!


Rüütel ei olnud aga veel lõpetanud: «Ma olen ekselnud igaviku, kuid ometi, kuigi mul ei ole ühte kindlat eesmärki, on mul eesmärgid. Siiski. Uskuge! Või siis... ärge uskuge. Praegu veel.»


Kibeda naeratusega vaatas ta Oraaklile otsa, justkui kaheldes, kas suudab teda veenda. Siis ütles ta ohates: «Ma olen surm. Ma tulin sulle järele.»



***



Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!