Rannahiidsed

Eesti Ulmeühingu auhind Stalker 2001

***


Külajutud on halastamatud ja põhjalikud. Mida täpselt ei teata, mõeldakse juurde ja see läheb paljus täppi. Eitedel on terav silm, mis tabab ühest ettevaatamatust liigutusest ära selle, mida varjata taheti. Neid ära petta on -- peaaegu -- võimatu, see nõuab liiga palju enesevalitsemist ja ebainimlikku järjekindlust. Moorid on uskumatult uudishimulikud. Nad ei pea paljuks südaöösel naabri aknast sisse piilumas käia, kui on arvata, et sealt midagi uut näha võib.
Kunagi ma arvasin, et külanaised teavad kõigist kõike. Paadisadama ja poesaba sosinad jäid mu meeltesse kinni nagu sõnumid varjatud saladustest, mida vanemad ja targemad nii enesestmõistetavalt teadsid ning mida mina ise aimatagi ei osanud, sest olulisemad asjad täiskasvanute maailmast ei omanud minu jaoks veel mingit tähendust. Saladused, mida lastele rääkida ei tahetud, tekitasid kadedust ja ebamäärast lootust, et kui vanemaks saan, tean kõike nagu nemadki.
Puhas juhus -- pole küll alust arvata, et selles oli midagi seatut -- kummutas mu usu külanaiste kõigeteadmisesse. Nagu oleks ühe maailma alt avanenud korraga uus, vähemalt sama suur maailm, millest keegi teine peale minu midagi ei aimanudki. See on üksjagu kõhe kogemus ja raskestitalutav teadmine, eriti nii noorele.
Ma ei saanud aru, kuidas nad ometi ei märganud. Mõni inimene võib tõesti olla nagu meri, mille pinnalt päikesevalgus vastu peegeldab ja mille põhjas võib olla... kõike.
Asi sai tegelikult alguse just külajuttudest. Neist imbus minussegi teadmisi ja poolteadmisi ümberkaudseist, suhtumisi ja hoiakuid, ilma et õieti tähelegi panin. See on kohaliku päritolu paratamatus ja privileeg.
Võõrastega on külarahvas napisõnaline, aga kui oled oma veri, siis ei loe seegi, et elad teist põlve linnas. Sind kutsutakse südamlikult sisse, pakutakse kohvi ja värsket suitsukala, mis tuuakse lauale koos võitopsi ja kausitäie mundris kartulitega. Sinu perekonnanime perenaine ei tea, sest seda pole vajagi. Sest sa oled ju see «Jaanikse tidrik» ja sellega on asi selge.
Omakülainime. Kõik uudised räägitakse hoole ja armastusega ära. Sa kuulad, imestad seal, kus seda oodatakse, ja pärid lähemalt, kui tuleb lähemalt pärida, täites nii omamoodi rituaali. Rituaal näeb ette ka seda, et ei küsides ega vastates ei võta kumbki Liivotsa nime suhu. Omad seda ei tee.

***

Juba väikestena tajusime Liivotsa ümbritsevat salapära, aga see ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Kindlasti mõjus meile ka täiskasvanute pime hirm selle talu ees. Mida vanemaks me saime, seda rohkem hakkasime suurte inimeste juttudest aru saama -- varem lasime teatud vihjed ja ümbernurgaütlemised lihtsalt kõrvust mööda ning lihtsustasime need lood nõiamuinasjuttudeks. Aga ka see, et hirmu tagamaad selgemaks said, ei vähendanud pelgu sugugi, andis sellele lihtsalt elu ja sügavust juurde.
Liivotsa oli vana ja käestlastud talu, mis asus teistest eraldi, rannaserva pidi umbes pool kilomeetrit külast väljas. See vahemaa poleks mujal ju midagi, aga meil, nagu paljudes teisteski rannakülades, seisavad majad piki mereäärt aed-aia kõrval koos.
Rand ei olnud Liivotsa all suurem asi. Maja alla ulatus vesine ja kivine sodiheinamaa, poolenisti kõdunevat merekõntsa täis, mis soojal ajal üsna hullult haises. Liivotsa asus neemenuki taga. Küla pool neeme oli väike selgeveeline Liivalaht -- ainus rannariba sealkandis, kus oli liivapõhi. Teisel pool oli Riimilaht -- samasugune sogane pilliroogu kasvanud rand nagu Liivotsa allgi, lisaks jooksid lahte mitmed soo-ojad ning tõid sinna punast turbavett. Ujumas ei kõlvanud seal käia, vesi oli punane ja roojane.
Liivotsa akendel olid pooled klaasid puudu ning see ainult süvendas laokilejäetud maja trööstitust. Koja ümber vohasid raudnõgesed ning ka kunagine aed, milles ainult metsistunud õunapuid võis ära tunda, oli umbe kasvanud. Hämarikus ei julgenud keegi piki randa Liivotsast mööda minna, ikka tehti sisse suur kaar ja mindi mööda maanteed.
Ometi elas Liida selles majas. Suitsuriba tõusis korstnast ainult pakasega, muidu istus Liida voodis teki sees. Külast toodi talle paar korda nädalas toitu. Paistis, et see oligi kõik, mida vana naine eluks vajas, sest ta ei käinud kordagi poes ega pidanud peenraid. Õieti ei käinud ta päeval üldse majast väljas. Räägiti, et öösiti on teda rannas nähtud, Liida olevat jalgupidi Riimilahe punases vees ringi kahlanud ja omaette poolsegaselt pomisenud, nagu ajaks kellegagi juttu.
Lastele oli antud karm keeld, et nad peale hämaruse saabumist Liivalahes ei mängiks, aga ega me sinna kippunudki. Keegi ei tahtnud pimedal rannal Liivotsa nõiaga kokku saada.
Ühel jaanitulel nägime teda siiski. Suuremad poisid ja tüdrukud hüppasid juba üle tule, Merimägede Valmar mängis lõõtsmoonikut ja moorid laulsid. Vanemad inimesed istusid luiteharjadel, meie jooksime rannas ja rannalepikus ringi. Korraga jättis vana- Valmar mängu katki. Liivotsa poolt lähenes peoplatsile suurekasvuline kõhn vanaeit. Kõik vahtisid ammulisui, kuidas ta randa mööda külarahva poole rühkis, valged juuksesalgud rätiku alt lehvimas ja paks talvemantel ümber kisutud. Liida nägu oli lai ja üleni hallikasvalge, nii et esimese pilguga ei märganud ei suud ega silmi. Ta ei vaadanud kellelegi otsa, ei tervitanud kedagi, vaid istus peoplatsi serva maha, teistest veidi eemale. Ta nägu oli pööratud mere poole ja sinna ta kogu selle õhtu ainiti vaataski, oma laia ülakeha aeglaselt edasi-tagasi koogutades. See oleks võinud mõjuda haletsusttekitavalt, aga kogu Liida hoiak ning tema ilme olid selleks liiga kurjakuulutavad. Inimesed nihkusid eemale ja püüdsid mitte tema poole vaadata. Emad võtsid väiksemad lapsed sülle. Paar moori tõusid püsti ja läksid tasakesi ära. Vanematel naistel oli Liida vastu kõige sügavam vimm.
Sakutatud pidu võttis küll tasapisi tuurid üles, sest kohal oli ometi noori õllekuraasiseid külamehi. Hoog ei saanud siiski päris endiseks, kuni see võigas kuju seal istus ja omaette tasakesi koogutas. Ühel hetkel tõusis ta aga püsti ja läks ära, samamoodi vaikides ja endassetõmbunult, nagu oli tulnudki. Peoliste pilgud saatsid teda, kuni ta hämarusse kadus.
Me kartsime Liidat ennem juba niikuinii, aga pärast jaanituld tundsime ta ees kabuhirmu. Raske öelda, millest see tuli -- ilmselt oli ta olekus midagi niivõrd võigast ja ebaloomulikku. Õhtuti oli raske magama jääda, kui kujutlesime, kuidas ta pimedas mööda küla käib ja meie akendest sisse vaatab. Kui me mängudega videviku peale jäime, läksime kobaras koos külla tagasi, sest üksi minnes tikkus vägisi peale tunne, et vana Liivotsa nõid seisab sealsamas mõne suurema kivi või puutüve taga, astub sealt kohe välja ja sirutab oma suured konkskäpad meie poole.

***

Külas teatakse üksteise elulugusid tavaliselt oma kolm-neli põlve ette ja taha. Liivotsaga oli lugu teine, sest sealsed asukad ei olnud põliselanikud. Vana Liivotsa, Liida isa Juhan, oli tulnud kusagilt Noarootsi kandist. Mehel oli kaasas kaks last -- poeg Kusta oli paariaastane ja Liida sülelaps. Räägiti, et kuigi Kusta on nagu isa suust kukkunud, olevat õde üsna teist nägu. Võib-olla, jah, emasse, aga tont seda teab. Ema ise olla varsti peale lapse sündi uppunud. Rannarahva jaoks küllaltki tavapärane surm, aga eided sosistasid. Nemad mäletasid veel neid aegu, kui saartel olid vanad kombed alles ja kui naine sohki läks, jäeti ta tormiga aerudeta paadiga avamerele, hoolimata keisrist, kuradist ja kroonukohtust. Mõistagi oli see just selline jutt, mis külamuttidele meeldis ja mida nad mõnuga rääkisid. Kes seda uskus või ei uskunud, aga Liivotsale andis see süngust ainult juurde.
Räägiti veel, et Liivotsa Juhan oli randa tulles hull töömees olnud, koha aasta-paariga üles ehitanud, käinud hoolega kirikus ja oli õige mees võrgupaadis -- ühesõnaga, temaga arvestati. Omaks ei võetud, sest ta oli morni ja kinnise loomuga ning üldse juhtus harva, et esimese põlve uustulnukas täieõiguslikuks külaliikmeks saab.
Mida aeg edasi, mida suuremaks Kusta ja Liida kasvasid, seda enam hakkas Juhan jooma. Lapsed peitsid end isa viinatuuride ajal naabrite juures Miidutalus, sest Juhan oli raske käega ja kippus purjuspäi lastele kallale -- eriti Liidale. Tüdruk käis pahatihti sinisekspekstud näoga kõrtsis viina järel, ise morn nagu tormivares. Ega ta kunagi kellegagi eriti pikalt rääkinudki. Kui keegi teda kõnetas, pomises ta midagi nii ohmakat, et teda peeti mõistuselt puudulikuks. Väljanägemiselt tal viga ei olnud -- suure kondiga ja lihtsa olemisega tüdruk. Vend oli see-eest päris piltpostkaardipoiss, mängis lõõtsa ja käis juba mõneteistaastasena piiritusekuningas Krönströmi paatides. Kusta oli vist ainuke, kes nii noorena kaasa võeti ja see andis talle kuraasi veelgi juurde. See ei takistanud tal siiski leivaisast pilkelaule tegemast, pealegi olid kuninga hullud eluviisid poisil koguaeg ristipidi hambus. Koduse karmi kasvatuse asi -- Vana- Juhan ei sallinud kergemeelsust silmaotsaski.
Kui Krönström, laia joonega nagu ta oli, kinkis külavaestele oma nooda, laulis Kusta kõrtsiukse peal:

Kes ei jäksa suve oota,
eks see tõmma vaestenoota.
Kui on vaesu liiga vähe,
tuleb teisi juure teha.
Mees võib ikke abi anda,
käies nuugalt tädiranda.

Krönström oli tõesti täies elujõus mees ja mõnelgi külavaesel oli tema nägu peas. Sellesse suhtuti nii ja teisiti, mõned naersid, mõned kiitsid takka. Piiritusekuningas oli kohalik kangelane, teda tavaliste mõõdupuudega ei mõõdetud. Mis muudele meestele patuks pandi, anti talle kergekäeliselt andeks. Krönström võis, mida teised ei võinud. Nii see lihtsalt oli. Rikas nagu mõisnik, ilus, nagu mõned ütlesid, ülbe nagu vanakurat -- selles olid kõik ühel nõul -- ja naised paindusid ta käes nagu pajuvitsad.

***

Krönströmist räägiti veel üht kummalist lugu. Et teiste tüdrukute hulgas, kes ta järele rohkem või vähem varjatult õhkasid, olla olnud ka Liida. Mitte eriti ilus või ligitõmbav, aga kindlasti süütu ja üksjagu lihtsameelne. Võib-olla just see meeldiski Krönströmile, kes oli liigagi elunäinud ja võis teise rikkumatust sellevõrra rohkem hinnata. Igatahes oli ta kord külarahva suureks üllatuseks Liidal kosjas käinud. Paraku purjus päi ja suurema palaganiga. Ja kõigi veelgi suuremaks üllatuseks uksest ilma pikemata välja visatud. Mehe rahakotti mõõtma Juhan ei hakanud.
Piiritusekuningaga sellist nalja teha oli ohtlikum kui palja tagumikuga ussipessa istuda. Külarahvas hoidis hinge kinni, sest Krönströmi vihahood olid tuntud. Läks aga teisiti -- Krönström ei jõudnud midagi õieti ette võttagi, kui sai ise surma. Maanteelt leiti sodikssõidetud auto, ning sellest laip, millel koolnukangestuski oli jõudnud juba üle minna.
Piiritusekuningal oli teisigi vaenlasi peale Liivotsa meeste.
Eided sosistasid veel midagi: keegi olla näinud Liidat kodumaja taga võpsikus hommikuti öökimas. Teadagi, mis. Juhan oli küll jälile saanud ning tütre vaeseomaks peksnud. Kas sihilikult või kogemata nii, et sohkiminekust ei jäänud jälgegi.
Siis tulid sakslased.
Sakslased lasid Liivotsa Juhani ja tema poja Kusta vallamaja taga maha ja sellega oli lugu küll segane.
Üldiselt jätsid sakslased siitkandi rahva rahule, hoolimata sellest, et vaeses kalurikülas oli parasjagu punaseid. Need jõudsid õigel ajal peitu. Aga Juhani peale oli keegi kaevanud. Rahva suus levis jutt, et kaebaja olnud Liida.
Seda, miks Kusta maha lasti, ei osanud isegi külamutid mõistatada, aga ühel päeval olid mõlemad mehed läinud ja juba järgmise päeva õhtul kaevati endise vallamaja taha metsa auku. Viha tegi tüdruku pimedaks, oletati. Mõni sosistas Krönströmi surmast. Keegi ei teadnud täpselt.
Rahvas teadis meeste matmiskohta küll, aga üles ei olnud neid enam keegi sealt kaevanud. Neil polnud siinkandis sugulasi ja nad ei olnud omakülainimesedki, kes neid raipeid ikka ümber matma hakkas. Liida mitte, sest peale isa ja venna mahalaskmist olla Liida päris ära pööranud. Ja mitte ainult mõistuse poolest.
Kui Vana-Juhan teda varem üksjagu rangelt kodus luku taga hoidis, siis peale isa surma sai tüdrukust lausa sakste hoor. Mis aga veel hullem -- ega ta külapoissegi pahaks põlanud. Mingi imevägi lausa tõmbas neid Liivotsale, hoolimata kogu küla naisteväe ühistest pingutustest. Ainus, mis nad saavutasid, oli see, et Liivotsa lits ei julgenud ninagi majast välja pista. Aga mis see luges, kui poiss hämariku tulles ise aknast sisse ronis. Liida ei jäänud hoolimata oma elukommetest sedapsi ja see pani külanaiste kibelevad keeled veel kiiremini käima. Kes rääkis Juhanilt saadud keretäiest, mis esimese lapse ära viis, kes sosistas midagi muud, aga üks oli kindel -- vähese üritamise taha Liivotsal see asi küll ei jäänud.
Mida aeg edasi, seda enam hoiti Liivotsast eemale. Külanaised võisid tasumisega oodata küll, nad on kuratlikult kannatlikud ja väga pika mäluga. Need ajad, mil Liida võis mehi hullutada, läksid lõpuks mööda ja siis jäi ta üksi. Kui mõnel külamehel võiski olla Liivotsaga seotud ilusaid noorusmälestusi, siis kes nende käest küsis. Külanaiste tasumisetund oli peale pikka ootamist kätte jõudnud ja mehed püsisid kodurahu huvides vait. Rannakülas, kus iga inimene sõltub teistest, kus põldegi haritakse ühiselt, hakates küla ühest otsast pihta ja lõpetades siis, kui kõikidel saak salves, tähendab külast väljaheitmine palju hullemat karistust kui kusagil mujal.
Aastakümnete möödudes süvenesid nii inimeste põlgus -- kui ka hirm. Liivotsaga ei olnud asjad päris korras. Liidaga kaugeltki mitte.
Räägiti lugu, kuidas üks naine, kelle Liida olevat ära sajatanud, kuna see teotas teda veel hullemini kui teised, üsna kohe peale needuse ütlemist Liivalahes uppus. Ta olnud külarahva mäletamist järgi hea ujuja -- nagu sealkandis tegelikult kõik. Kaldalolijad näinud vaid, kuidas ta kaugemal vees rabeles ja hüüdis: «Laske lahti!» -- justnagu oleks keegi teda vee alla tõmmanud.
Hirm oli Liidale tegelikult kasulikum kui põlgus. Külainimeste hirm hoidis Liidal elu sees. Et oma majast õnnetust eemal hoida, hakati kasutama vana head vahendit - - viidi nõiale toitu. Aga mitte nõia enda kätte, nii võis kuri silm su ikkagi ära teha, komps tuli jätta ukse taha.

***

Selle kombe tõttu nägingi ma Liidat teist korda ja see oli üsna jube. Õnneks olin siis juba veidi vanem. Väikeseid lapsi ei saadetudki kunagi Liivotsale. Aga käima seal pidi. Oli teada, et täiskasvanuid ei sallinud vana naine silmaotsaski, ja kuna nõia sajatamist kardeti, saadeti iganädalast kompsu kohale viima mõneteistaastased rüblikud. Nendega ei juhtunud midagi. Kambakesi minnes jätsid nad kompsu trepi peale, üksi ei mindud väravapostist kaugemale. Aga mina polnud varem käinud ja olin uudishimulik, kurja silma ma ka miskipärast ei kartnud. Ilmselt linnas elatud aastate mõju. Ütlesin naabrilastele, et oodaku Liivalahes ja marssisin uljalt läbi sodiheinamaa.
Liivotsa trepi peal jäin kuulatama. Majas valitses täielik vaikus, aga ometi pidi Liida kodus olema. Uks oli irvakil ja kojast lõi vastu kõdunemishais. Tahtsin just koputada, kui Liida kojaukse lahti tõmbas.
Ta oli seisnud otse ukse taga, nii et ma oleksin pidanud igal juhul kuulma, kuidas ta hingab, aga ma ei kuulnud. Tal oli seljas seesama hall villane mantel ja peas seesama erkroosade roosidega muhu rätik, mida mäletasin ammuselt jaanitulelt. Justnagu poleks ta riideid vahetanudki. Nii lähedalt paistsid isegi ta vesiselt hallid ja kuidagi laialivalgunud silmad sama värvi näost välja. Neis oli ebaloomulikult kalki ükskõiksust, mis lihtsalt halvas.
Seda kutsutakse vist küülikukangestuseks, kui tahad jooksu pista, aga keha ei kuula sõna. Ka vana naise lehk oli nii vänge, et lõi hinge kinni. Ja siis, täpselt nagu külalaste kõige hirmsamates tondijuttudes, tõstis Liida oma suure konksus käe ja sirutas selle minu poole. Veidi enne, kui ta oleks mind puudutanud, sain liikumisvõime tagasi. Surusin talle kompsu pihku ja pistsin jooksu.
«Ooda!» hüüdis Liida korraga. Jäin väravapostide taha pidama, ohutum kaugus, nagu see oli, ning olin iga hetk valmis edasi jooksma.
«Ää siis joosse kohe, ütle, mes putru sa ka tõid?» Eit tõstis kompsu näo ette ja nuusutas häälekalt. Ta oli siis nii loomasarnane, et pistsin ikkagi plagama, nagu oleks surm silme ees. Elu sees ei ole nii kiiresti jooksnud.
«Jaanikse Ann!» hõikas ta mulle veel järgi ja ütles siis midagi päris arusaamatut. «Oia täiskuuöösse riimiviest eemal!»
Võib-olla oli see ka midagi muud, sest ma olin juba päris kaugele jõudnud ja rand kajas vastu.

***

Mõned aastad hiljem, ühel talvel, kui mina kaugel ära koolis olin, Liida suri.
Kui lapsed lõpuks isade-emadele rääkisid, et kõik toodud kompsud on väravaposti kõrval puutumata, võeti mehed kokku ja mindi vaatama. Krõbedam külm oli juba möödas, kiskus esimesi päevi kergelt sulale. Seepärast tundsid nad ka lõhna, kui õueväravast sisse astusid. Liida surnukeha oli pakase aegu ära külmunud, aga hakkas nüüd koos kraavipervede ja künkapealsetega tasapisi üles sulama. Ta leiti kolde eest, sealsamas hunnikus oli pinu metsaoksi, mitte jämedamad kui mehe sõrm -- paistis, et käsitsi murtud, ja tikutops koos kahe väävlitukskraabitud tikuga. Oletati mitmeti, millesse ta suri. Enamus külamoore leidis, et küllap kuri tuli nõia hinge järele, kui see tuld tegi, ning see oli tal ainult ärateenitud ots.
Aga siis levis külas kulutulena uudis, mis ladramooride suud lukku pani. Arst olla öelnud, et... Liida olnud juba paarkümmet aastat täiesti pime.
Ta oli kolde ette surnuks külmunud, sest ta oli näljast liiga nõrk, et tikkude järgi minna. Poes ei käinud ta ilmselt sellepärast, et ei osanud sinna enam minna, kui kauplus teise majja koliti. Sellest oligi peaaegu kaksümmend aastat möödas. Külla abi küsima ei läinud ta ammugi. Ja selge, mispärast ei läinud.
Mind oli ta ka võib-olla sellepärast ukse taga oodanud, et tahtis midagi paluda. Lapse käest oleks ta ehk abigi küsinud. Kurat teab, kui kaua ta seal kedagi oodates seista võis. Vaevalt ta sedagi aimas, et tulijat ehmatab.
Peale seda ei ole külas mitte üks hing Liivotsa nime suu sisse võtnud, isegi need moorid, kelle keeled vanast vaenust aetuna varem kõige kibedamalt sügelesid.

***

See pole veel kõik. Kuigi võiks olla.
Mõtlesin mõnikord selle peale, mida too õnnetu nõiakspeetu mulle öelnud oli, aga ei osanud eriti sotti saada. Riimilaht asus küll sealsamas, ujumiseks oli see liiga sogane. Meid hoiti sealt eemal ka sellepärast, et jõed tõid lahte tumepunast soovett ja see pidi roojane olema. Liiati ei käinud me elades öösiti kaugemal ujumas, kui otse oma taluõuede all paadimuulides. Nii oleks see Riimilahe lugu küllap saladuseks jäänudki, kui ma poleks Leenega sõbraks saanud.

***

Suvel sain Vana-Leene paadiliseks. Leene oli ütlemata mõnus eit, käbe ja terane, ning laulis iga töö ja tegemise kõrvale. Ta teadis peast mitutuhat laulu ja mõned head aastad hiljem, kui ta oli juba kaheksakümmend või nii, sai ta oma heameeleks Tartu etnograafide harda tähelepanu osaliseks. Leene laulud on, jumal tänatud, seega kusagil tallel, sest mina mäletan vaid väheseid salme kunagi laiemalt levinud «Röövel Rinaldiinist» ja «Mustast Kaptenist», aga Leene enda tehtud lugudest ainult viisijuppe ja üksikuid ridu. Küllap laulis ta need etnograafidele rahvalaulude pähe ette ja pidas ise peenikest naeru.
Miidutalu Leenel oli ehtne indiaalasenägu -- kõrgete põsesarnade ja suure kongus kullininaga. Tal olid selged ja väga terased helesinised silmad ning juuksed täiesti valged. Mitte raugavalged, vaid kerge kollaka tooniga, aga võib-olla tuli see sellest, et ta neid iga kord peale sauna kummelileotisega loputas. Pidi juustele head tegema. Seda, et ta leotisele sõnad peale lausus, teadsin vist küll ainult mina, aga ma olin sellele ka kogemata peale sattunud. Ilmselt ei tahtnud ta, et külainimesed räägiksid.
Me klappisime omavahel hästi ja võrgupanemise sain ma alles tema käe all õieti selgeks. Ühel õhtupoolikul, kui Jaanikse ja Miidutalu lestavõrke sisse viisime, jälle kahekesi paadis, kasutasin juhust ja pärisin Liida järgi. Lapsena pidid nad ju üksteist päris hästi tundma.
Leene, sinder, rääkis päris tavalist -- ja päris head -- kirjakeelt ka, kui linnas käis, aga rannas ei saanud seda silbivõrragi suust, vaid pruukis keelt, mis oli peaaegu et vana rannamurre. Aga mitte päris, linna virtinakooliaastad olid temassegi oma jälje jätnud.
«Va viinakuningas Krönström tegi tidriku ää. Vaada, lats, kõrralik mies om inemisele mudu ikke roheks, a sie mies oli üits sindrivile. Kui taale ütekõrra meski pähä läits, ei siis pold enämb pidamist. Va kurjam sai ikke, mis tahtse. No ja Liivaotsal olli säänne kord, et äi old sial Vana-Juhani silma all määnegist litutamist, lats istsi kodon ja kaik. A Liida, va loll, läits trotsi ja akse kodon takka üless lüöma niikut aige lehm. Eks sie viinakuninga vastaline vaim lõi pähä, mes muud. Tegid katekesi tüki ää, jüst ennegu mies isi surma sai.»
Leene muigas kõveralt ja lisas: «Niikut tollest kurjavaimust eläväst piast mihegist kasu oless old.»
«Ja mis siis edasi sai?» uurisin, ise mitutpidi põnevil. Juhtus ikkagi haruharva, kui sellistest asjadest noortele tüdrukutele räägiti. Leene sai sellest ise ka aru, aga lõi siis käega.
«Mes ikke. Vana-Juhan andse Liidele sihandse koosa, et äi tulnd sialt miskit. Ullem viel -- Liide pias miski praksahti ja nii sie läits.»
«Hirmus ikkagi, kuidas ta need aastad elama pidi.» kurtsin vastu.
Leene kätsatas üpris teravalt: «Kurja vasta äi saa ilusti. A mes meil üle jäi, süöd sitta vai sured vällä.»
«Mis kurja ses Liides enam ikka? Või oli vana viha tõesti nii vägev?» pärisin mina, kergekäeline kõiki neid mahalaskmisi ja uppumisi unustama. Need kõik olid ju ainult jutud, kättemaksuhimuliste mooride lora. Natuke puges siiski hirm naha vahele. See «kuri» tuli Leene suust nii kõlavalt ja see pole üleüldse ega ülepea hea kõlaga sõna.
«Äi tuu pole latsejutt!» pani Leene mind teraselt seirates asjad paika ja palus mul lõpetada see aeruga kalapüüdmine. Ja sinnapaika see jäi.
Ja oleks ehk jäänudki, kui me ühel augustikuu hommikul ei oleks lestavõrgust leidnud midagi hoopis hullu. Olime jälle kahekesi paadis, sest ainult mõned Miidutalu võrgud olid meres. Tuul tõi merest sitta randa ja meil oli kalavaru piisavalt, et mitte päev otsa võrke noppida. Aga Leenel oli väike riskikirg veres, et oleks, millele pöialt pidada. Seekord läks meil kehvasti. Võrgud olid vetikatest rasked ja jumala tühjad. Viimane oli veel jäänud. Selle pullud ulpisid veidi kaugemas vees, üle neemenina, otsaga juba Riimilahe poole. Leene oli aerudel, mina tõmbasin võrku. Korraga valendas miski läbi vee nagu suure kala kõhualune. «Siig!» mõtlesin, aga kõvasti öelda ei tohi -- see sõnub saagi ära, paneb teine viimasel hetkel putku ja naerab sulle näkku. Otsi teist lolli!
Tõmbasin võrgu sisse ega uskunud silmi. Uppunud kutsikas, oletasin võõrastades. Mitte äsjasündinud, nagu neid enamasti uputatakse, vaid midagi sellist, milline see loom peaks välja nägema tükk aega enne sündi. Ta kehal ei olnud karvaraasugi, see oli paljas ja soolases vees ligunemisest jälgilt valge. Laip lebas lõdvana võrgu peal, aga tegelikult ei hoidnud teda ükski niit kinni.
Leene põrnitses jubedust, kulm kortsus, võttis ta siis minu suureks üllatuseks tagajalgapidi pihku ja tõstis üles. Näis, et nad vahtisid üksteisele sel hetkel otsa. Järgmisel hetkel libises elukas Leenel käest ja plartsatas vette. Tundus, nagu oleks ta end vana naise peost välja väänanud, aga see võis olla ainult silmapete. «Loobitasse ka igatsugu raipesi vette....» pomises Leene mulle altkulmu pilku heites ja kätt kitlisse puhtaks tõmmates.
Tegin lihtsauskse näo, aga kui ta neljapäevaöösel Riimilahte hiilis, olin tal kannul.
Miidutalu oli küla viimane maja, peale seda tuli Liivalaht ja siis Liivotsa. Oletasin varemgi, et Leene, terase silmaga naisterahvas, kes külanaiste hulgas erandina tõesti teadis rohkem kui välja rääkis, teab ka Liidast ja sellest «täiskuuöisest riimiveest» rohkem, kui pealtnäha paista. Eriti, kui nende majad nii lähestikku. Eriti, kuna mu kõrvu oli kostnud sahinaid Liivotsa Kusta naisevõtuplaanidest, aga siiski piisavalt napisõnalisi, sest olgu küla latataradega kuidas on, õige koha peal vaikidaoskamine on samuti see, mis omasid võõrastest eristab. Osa jutte olid ainult mooridele enestele, mitte aga noortele plikanattidele. «Äi tuu polõ latsejutt!» kuulsin ma sagedamini kui see mulle meeldis.
Kui ma siis sel suvel peale Liida surma Miidutalu albumeid tuulasin, leidsin kaanevoodri vahelt kaks peidetud pilti: üks leeritüdrukutest, kelle hulgas tundsin ära mõne külainimese, Leene ning Liida. Nad seisid kõrvuti ja hoidsid üksteisel pihast kinni. Midagi sellist olingi ma otsinud, sest, niipalju kui ma mäletasin, ei olnud Leene kordagi rääkinud n e i d jutte. Liida oli seal pildil tõesti selline, nagu külamoorid rääkisid -- lihtsa olemisega, endassetõmbunud ja tõsine. Esimene mulje jäi, et sirgjooneline ja selge inimene, aga esimene mulje on, teadagi...
Teisel pildil oli Leene koos Liida, pikakasvulise noormehega ning vanema mehega. Vanamees oli nii äravahetamiseni noorema sarnane, et nende sugulus oli esimese pilguga selge. Paistis, nagu oleks pildil üks ja sama mees, üks nooremana ja teine vanemana, isegi silmavaade oli sarnane, rääkimata kehahoiakust. Kui noore mehe näol oli enesekindel «õige mehe» ilme, siis vanamehe näos oli aeg sama joont süvendanud ning mees oli oma halastamatus askeetlikkuses peaaegu hirmuäratav. See kaksainsus jättis omamoodi võika mulje. Hiljem olen õppinud kartma inimesi, kes enese õiguses nii kindlad on.
Leene ja noormees olid üksteise käevangus. Kui foto taha vaatasin, leidsin sealt: «Helene Venström ja August Saar koos Aliida ja Johannes Saarega, 1939, Talinas».
Leene oli eluks ajaks vanatüdrukuks jäänud. Kusta oli plaaninud naist võtta. Liida laskis Kustase maha lasta. Nii lihtne see oligi.

***

Ühesõnaga, hiilisime Riimilahte, oli neljapäev ja kuu oli ümmargune nagu hõbemünt. Kangete kontidega ja kõva kuulmisega Leenet ei olnud raske märkamatuks jäädes jälitada, eriti ühel kolmeteistaastasel. Kui ta Liivotsast mööda läks, sülitas ta maja poole. Paistis, et vana viha oli vägev küll.
Riimilaht on madal ning üsna pilliroogukasvanud lahesopp. Soost ulatus sinna paar jõesuuet ning seetõttu oli kogu Riimilaht turbaveest paks ja veidi verevärvi. Ime siis, et külainimesed seda roojaseks pidasid ning ükski naine seal ujumas ei käinud.
Peitsin ennast pilliroo varju ja jäin ootama.
«Mes passite siin!» kätsatas Leene, nii et ma süüdlaslikult võpatasin, ja kõndis siis jalgupidi vette. «Äi ole teil siin änam tegemist! Nüid on äraminemiseaig!» Ja siis ei olnud see enam Leene, vaid valgete salkudega küürusselgne nõiamoor, kes sajatas päris saagusõnadega.
Mina ei näinud seda, mida tema nägi, nii ei teagi ma öelda, kes või mis seal oli, aga kui Leene manamise lõpetas, nägin vett liikumas. Mõniteist veeviirgu suundusid kaldaveest sügavamale. Vesi liikus teistmoodi kui kala kohal, umbes nii, nagu oleks part otse veepinna all ujunud. Pinnale ei tulnud nad kordagi. Oli selge, et pardid need... küll ei olnud.
Nad ujusid lahest minema, otse avamere suunas. Leene pomises edasi. Korraga lahvatas vesi päris tema lähedal tugevalt üles. See polnud enam väike loom, vaid... väga suur. Sama suur kui inimene. Ta oli vee all päris Leene lähedal, ujus ümber vana naise kiireid ja ähvardavaid ringe. Leene aga seisis seal, poolde säärde vees ning vajus aina enam kühmu. Ta hääl tõusis kiledaks ning kui ta käega vastu vett lõi, polnud see võimukas nagu varem, vaid abitu ja hirmul.
Siis veepind silenes. Leene seisis sealsamas ja ootas. Ei tea, kas seda, et sõnad mõjuma hakkaks, või sai ta aru, et selle suure peale need ei mõjugi ja ootas midagi muud.
Pikka aega ei olnud lahes mingit liikumist näha. Siis lõi vesi korraga keerisesse ja Leenele lendas larakas Riimlahe seisvast adrukõntsast rasket vett otse vastu nägu. Ta ei liigutanudki, lihtsalt seisis ja sopp tilkus omasoodu alla. Hais lõi üles ja ulatas minuni välja. Jälk hais oli, nagu poleks tegemist merevee, vaid mädaneva verega.
Siis oligi kõik. Lai veeviirg tegi veel ühe laisa ringi ümber Leene ning suundus lahest välja avamerele. Väikestele järele.
Mina olin võsast ammu läinud, kui Leene kord veest välja jõudis. Ta ei oleks naljalt andeks andnud, kui keegi teda sellisena näinud oleks, sirge seljaga vanamoor nagu ta oli.

***

Võttis aastaid, enne kui ma julgesin Leenega sellest otse rääkida ja tema oli siis ka piisavalt vana, et valetamisel eriti mõtet polnud.
«Sina ju teadsid, et Liida pime oli?» See oli kõige süütum, mida võisin küsida. Muul ei olnud ka mõtet, sest olin naiste asjust üht- teist aru saama hakanud ning aimasin niigi, mis seal meres ujusid.
Leene ei öelnud mitte kui midagi. Aga ta ei öelnud ei.
Kahju, et küsisin, sest Leene hakkas minust peale seda eemale hoidma. Päris sõpradeks me enam ei saanudki ning kui ta lõpuks linna haiglasse viidi, võtsin liiga kaua hoogu, et teda vaatama minna. Ei tea, mis ta sellest ise arvas -- võimalik, et tundis kergendust.

***

Peale Leene surma sain kirja. Ruuduline vihikuleht oli tihedalt täis kirjutatud:

«Õigus on inimese enese äratundmise asi. Enne mõõtmahakkamist mõõda oma mõõdupuu üle, et ikka ulataks. Ülekohut karistades teeme seda ainult suuremaks. Aga hing on kange ja ei luba jätta. Liivotsa Juhan arvas samamoodi, ja Liida ise. Mina ka. Arvasin, et see, mis minult võeti, on elus kõige tähtsam. Surivoodil mõtled teisiti.
Kui Kusta maha lasti, arvasin, et ju mind on üksikuks määratud. Ma sain ju hakkamagi, enamjaolt. Aga praegu, haiglas, on üksinda kõhe. Oleks pidand vist koju jääma, seal oleks ehk parem. Siin saad elust teistmoodi aru ja üksindus on ütlemata suur. Ei saa isegi rahulikult suremise peale mõtelda, sest siis tuleb silma ette, mida Liida tundis, ja mul hakkab hirm. Viha saab otsa, kui nii lõpu lähedal oled. Ilma vihata tundub mu kättemaksmine mulle esimest korda ebaõiglasena. Üks mees ei saa naise jaoks nii tähtis olla kui lapsed. Kummaline, et see teadmine võib mõnele jõuda nii hilja. Lausa narrilt hilja, ei nüüd pole enam teha midagi.
Liida maksis kolmteist korda täishinda ja mina arvasin, et ikka pole küll. Neist vähestest teadmistest, mis ma vana Maria käest noorespõlves sain, oli paar äraneedmist, mida ma varem ega hiljem pole kasutanud. Ainult need kolmteist korda Liida peal ja iga kord tundus mulle, et see on talle karistuseks ikka veel liiga vähe. Võib-olla sellepärast, et Liida oli vait. Isegi siis ei palunud, kui jälle Riimilahte roomas, vererida taga. Ta oli küll pime, aga tumm ta ju polnud, armu paluda oleks ta, raisk, saanud küll.
Ma pole ikka andeks andnud. Ega ma tahagi. Ainult mõtlen omaette, mis me olime. Lihtsalt seda suurt viha enam ei ole.
Pidas ta ise seda äkki õiglaseks? Siis on asi minu jaoks eriti halb. Ei taha ennast paremaks teha, kui ma olen -- ma polnud kohtumõistja vaid kättemaksja.
Küll sa tead, millest jutt, ma ju nägin sind Riimilahes. Sõpruse pärast ei teinud ma märkamagi ja sina olid vait. Lootsin, et sa ei küsigi, aga sellest pole enam midagi.
Hoidsin Kustat elus -- mälestustes ja mõtetes. See andis mulle elamiseks jõudu ja pani samal ajal hinge valutama... Kaotamise kibedusest. Küllap ma sain jõudu sellestki. Ise hoidsin valu alles. Ei tahtnud lahti lasta ja katsuda paraneda. Võib-olla ei julgenud. Või ei raatsinud. Ometi on palju, millest olen sellepärast ehk ilma jäänud, sest tahtjaid oli tollal ju teisigi.  Ainult ise olin Kustas kinni. Oleks varem nii mõelnud... Ei tea.
Kes minu üle kohut mõistma hakkab? Eks ma varsti näen. Aga hirm on.
Liida ema jaksas mulle andeks anda. Teda ma ei oodanud, kui väikeseid ära saatsin. Aga ta tuli ikkagi. Küllap sa aimasid, et Liida ei olnud Juhani laps. Ja ta ema ei uppunud niisama. Võib-olla oli see tema, kes mu loitsud meres risti keeras, nii et need pärisellu sündimata loomakesed ellu jäid. Seda ma ka ei tea. Olen kogu päeva mõelnud: äkki elavad nad meres kuidagi sarnasel viisil, nagu nad maa peal oleks elanud. Äkki hoidis vana näkk oma tütrele ta lapsed alles? Kas see võiks kuidagi minu karistust kergendada? Ma ei tea. Ma olen nii vana ja tean nii väga vähe.
Räägin ka sellepärast, et sa oskaksid aimata, kes ja mis, sest keegi peab vastas olema, kui nad tagasi tulevad. Kui täiskuuaegade ringi Riimlahe liiva peal tillukesi jalajälgi näed, mine öösel randa. Ohtu ei ole. Sa pead nad lihtsalt ära saatma. Selles pole mingit kunsti, kirjutan lehe teisele poolele vajalikud sõnad. Saad hakkama küll.
Vähemalt selle mure saan kaelast ära, ülejäänuga pean kuidagi toime tulema. Eks ma teadsin seda ette, kui alustasin. Praegu sain aru, et ma ei kahetse. See, mida kahetsuseks pidasin, on lihtsalt hirm. Ma ei kahetse mitte midagi, võibolla ainult seda, mis olemata jäi...  Aga see ei puutu Liidasse, see oli mu oma narrus.
Kahetsemata ma siis lähengi, saagu, mis saab. Jumalat ei peta.
Hea oli sinuga siin sedaviisi rääkida, peletan oma üksindust eemale. Omi mul ju pealegi pole. Aitäh sulle, küllap kunagi saad ise aru, mille eest.
Ole siis tubli laps.

Leene.»

Vihikulehe teisel küljel oli veel paar rida, arhailiselt ropud lausumissõnad. Nende meeldejätmiseks ei pidanud vaeva nägema, nad olid olemas kohe peale lugemist.

***

Õige mitu suve on mööda läinud. Jalajälgi ei ole senini näinud, loodan, et ei näegi.
Kui Leene peale mõtlen, ei tule meelde mitte pime Liida, kes näljas ja pimedana surnuks külmus, või Riimilaht, mis oli verine nagu naiste saladus. Tunnen vaid aukartust selle ees, kuidas ta suutis olla, kes ta oli, ilma et keegi külast sellest aimu oleks saanud. Vägev vaim pidi selleks olema. Kibe ja kuri, aga vägev. Samamoodi nagu Liidal. Et ta kordagi abi või armu ei palunud...  Ning kes ta kunagi tõeliselt olla võis, et piiritusekuninga, selle hullu ja rahutu hinge, enesele võitis – sisu, mis mu lapsesilmadele tema vanast ja vigasest kestast kuidagi kätte ära paista ei võinud, aga mida nüüd vähemalt aimata oskan. Või kuningal enesel, kelle elujõudu võis paljude aastakümnete tagant tajuda. Nad äratavad vaikset aukartust. Nagu hiiud.
Keegi ei tea sellest loost tegelikult kõike. Ka mitte külamoorid, sest on asju, mida nad ei märka. Või ei oska aimata. Või ei taha aimata? Mere põhja ei näe nii kergesti, aga ta kallastel elatakse aegade algusest saadik ja seda peab oskama. Kes teine siis üldse oskab, kui mitte nemad. Siiski -- võib-olla on ka liivalt väikeste jalajälgede otsimine üks tee seda õppida.

***

Äi mina ulada rannahiidsete üle mõeta. On kerra jo üten külan elatüss ja üten paadin nuota vietüss... Ja äi ole mool säänset mõeduriistagi.

***




Ootan Su kommentaare ja tagasisidet jutu kohta oma blogisse!

Loe loo arvustusi Baasis